Keskajal oli hävitaja parem sõjahobune, kes valiti välja jõu ja rahuliku iseloomu järgi, et teda lahinguväljale treenida. See klassifitseeriti koos rounceide ja kursoritega, kahe teist tüüpi keskaegse lahinguvälja hobustega, laadijateks. Detrierit peeti aga lahinguhobuse kõrgeimaks kvaliteediks, mille hind oli kõrge ja temaga sõitsid ainult kõrgema järgu rüütlid. Paljud keskaegsetel kunstiteostel kujutatud hobused on hävitajad.
Nimi tuleneb ladinakeelsest sõnast dexter, mis tähendab paremat poolt või paremakäelist. Seda seetõttu, et hobustega sõideti ainult lahingus; reisides oleks juhitud rüütli paremal küljel hävitaja, kuni seda vaja oli. Nimetus kirjeldab ka teatud tüüpi hobust, mitte konkreetset tõugu, ning hävitajate kasutamise perioodi kunsti ja kirjutamise uurimine viitab sellele, et nad olid keskmise pikkusega ja äärmiselt lihaselise kehaehitusega. Tõenäoliselt kasutati ibeeria hobuseid, nagu andaluusia hobuseid, destrieride aretamiseks, kuna neil on tohutu füüsilise jõu, väleduse ja rahuliku iseloomu maine, mis on kaootilisel lahinguväljal ülioluline.
See kõik on vastuolus XNUMX. sajandi teadlaste veendumustega, mille kohaselt oli hävitaja tohutu hobune, mis sarnaneb ehituselt tänapäevase veohobusega. Kui veohobused olid tõenäoliselt ristatatud teiste hobustega, et kasutada neid hävitajatena, siis neil puudus kergemate hobusetõugude manööverdusvõime, mis oleks lahinguväljal eluliselt vajalik. Ennekõike pidi hävitaja olema lojaalne ja julge ning neid omadusi otsiti noortelt hobustelt, keda treeniti.
Hävitaja valiti toore jõu, kuid mitte vastupidavuse järgi. Lisaks soomusrüütli kandmisele oli hobune ka soomustatud, mis tähendab, et tal oli kanda palju raskust. Lühikeses kohtumises, näiteks kokkupõrkes lahinguväljal, talus hävitaja jõud raskust, kuid see ei suutnud säilitada kõrget füüsilist tööd. Mõned hävitajad olid ka treenitud võitlema koos oma ratturitega, peamiselt jalgsi võitlejaid kasvatades ja rünnates.
Rüütlid, kes said endale lubada destrieri, pidasid tavaliselt ka mitut kursi. Kursorid sarnanevad väga tänapäevase jahimehega ning neid kasutati kiiruse ja väleduse saavutamiseks. Neil oli ka rohkem vastupidavust kui väljasõitjatel ja nad olid palju odavamad. Tavalist hobust, keda tuntakse rüblikuna, kasutaksid ordumehed ja madalama järgu rüütlid. Lõbusõiduks kasutasid rüütlid tavaliselt palfrey-d ehk ratsahobust.