Härjakonn on põline Põhja-Ameerika kahepaikne liiginimega Rana catesbeiana. Liigi perekond on Ranidae ehk “tõelised konnad”. Sood, tiigid ja järved on nende kahepaiksete looduslik elupaik, mida sageli leidub veepiiril. Iseloomulik härjalaadne hüüe, mille isased paaritushooajal tegid, selgitab, kuidas see konn oma üldnimetuse teenis.
Pullkonna kehapikkus võib ulatuda 3.5–6 tolli (9–15 cm), jalad lisavad veel 7–10 tolli (18–25.5 cm). Keskmine kaal on 1.1 naela (0.50 kg) ja selle eluiga on looduses seitse kuni üheksa aastat. Suurus varieerub ja selle võivad määrata keskkonnategurid.
Härjakonnad elavad kauem soojemas elupaigas ja näivad naudivat soojemat ilma, kuigi neid leidub ka Põhja-Ameerika külmemas kliimas. Nende toitumine koosneb igast olendist, keda võib neile sõna otseses mõttes suhu toppida. Kuigi kütitakse peamiselt vees elavaid saakloomi, nagu kalu ja kullesed, söövad nad ka väikseid linde ja hiiri.
Härjakonnad kohanevad vangistuses eluga suhteliselt hästi ja mõnikord peetakse neid lemmikloomadena. Ameerika Ühendriikide lõunaosas ja mõnes Kesk-Lääne osariigis on konn toiduallikas. Suuremad härjajalad sarnanevad kanakintsudega ja on kõige sagedamini söödav osa, millele järgnevad seljad; tavaliselt praetakse ja süüakse mõlemat. Traditsiooniliselt kasutavad konnakütid aerudega kanuud või lamedapõhjalist paati. Kaldajoone valgustamiseks kasutatakse prožektoreid ja jahimehed püüavad need käsitsi kinni.
Paljud koolilapsed üle maailma saavad selle liigiga tuttavaks loodusteaduste tunnis, kus neid kasutatakse tavaliselt lahkamisproovidena. Kolm USA osariiki – Iowa, Oklahoma ja Missouri – peavad härgkonna oma osariigi kahepaikseks. Seda liiki on toodud ka Lõuna-Koreasse, kus teda peetakse suure isu ja paljunemisvõime tõttu invasiivseks liigiks.
Liigi sarnase välimuse tõttu aetakse rohelisi konni sageli segamini härgkonnadega. Rohelised konnad ei kasva aga üldiselt suuremaks kui 3 tolli (7.5 cm), samas kui härgkonnad on Põhja-Ameerika suurimad liigid. Parim viis härgkonna eristamiseks teisest liigist on heli järgi. Härjakonnal on sügav, kurgune toon, mida üldiselt ei peeta “krooksuks”. Nende tegevus on enamasti öine ja paljud Põhja-Ameerika tiigid täituvad õhtuti nende häälitsuste heliga.