Hälbesotsioloogia on sotsioloogia valdkond, mis uurib sotsiaalsete normide või ootuste rikkumist ning seda uurivad teadlased kasutavad andmete hankimiseks sageli sotsiaalseid või inimestevahelisi meetodeid. Hälbe allikat ja sotsioloogiat käsitlevate suure hulga teooriate hulgas on Karl Marxilt tulenev klassikonfliktiteooria üks hälbe sotsioloogia aluseks olevaid ja mõjukaid teooriaid. Emile Durkheim seevastu rajas oma sotsiaalse hälbe teooria kogukondlikule ühtekuuluvusele, eriti kui see on seotud pre- ja postindustriaalsete ühiskondadega, ning see on seotud Kai Eriksoni piiride säilitamise teooriaga, milles ta kinnitab, et hälbed keskenduvad piiride loomisele, et hoida kogukonda puutumatuna. Eriti mõjukas on ka Robert Mertoni pingeteooria, milles ta kinnitab, et hälve on meetod sotsiaalsete ootustega toimetulemiseks.
Hoolimata paljudest hälbesotsioloogia teooriatest arvavad enamik, et hälbivateks peetavad toimingud on seotud iga konkreetse ühiskonnaga. Sarnastele tegudele võidakse eri ajaperioodidel ja kultuurides anda erinevaid silte ning isegi ühe kultuuri sees võivad sotsiaalsed reaktsioonid aja jooksul muutuda ja ajaloosündmused võivad neid mõjutada. Sotsiaalse hälbe teooriad püüavad välja töötada mudelit, mis selgitaks järjekindlaid hälbiva käitumise mustreid erinevates kultuurides.
Need, kes uurivad sotsiaalseid hälbeid, keskenduvad sageli kogukonna väikese- ja suuremahulistele vaadetele. Nad võivad isiklikult küsitleda väikest rühma inimesi või teha küsitluse paljude institutsioonide kaudu. Samuti võivad nad teha osalejavaatlust, mille käigus nad veedavad aega kogukonnas, mida nad soovivad uurida, et saada vahetuid teadmisi seal toimuvate sotsiaalsete suhete kohta.
Marx rajab kogu oma teooria põhimõtteliselt klassikonfliktile: tavaliselt taotleb võimsam kodanlus oma huve proletariaadi vastu. Marxi arvates eksisteerib kriminaalõigussüsteem ja seega ka seadused, mis defineerivad hälbivat või kuritegelikku käitumist, eelkõige selleks, et kaitsta kõrgklassi ja selle huve. Lisaks süvendab kapitalistlik ühiskond tingimata seda lõhet ja tekitab hälbeid, sest tehnoloogia viib järk-järgult tõhusamate tootmisvahenditeni: need, kes suudavad sellega sammu pidada, saavad majanduslikult võimsaks, samas kui need, kes ei suuda, tõugatakse servadele.
Durkheim leidis, et igas ühiskonnas on kollektiivne teadvus kokkulepitud väärtustest ja hälbed on iseendale piiride seadmise normaalne tagajärg. Lihtsustatud, eelindustriaalsetes ühiskondades on sotsiaalne sidusus suurem, kuid postindustriaalsetes linnades on rohkem diferentseerumist. Selle tulemusena on hälbiva käitumise üle rohkem arutelusid ja mõned rühmad võivad mõnda käitumist pidada hälbivaks, teised aga mitte.
Erikson uuris puritaanide ja Salemi nõiaprotsesside üle ning töötas välja Durkheimiga seotud teooria: kogukond jääb puutumatuks, piirdudes teatud tegevusaladega. Kõik tegevused, mis jäävad sellest vahemikust välja, mõistetakse hälbivatena. Iga kord, kui kogukond kutsub inimesi selle käitumise eest aru andma, kinnitab see neid piire, kuid muud tegurid võivad põhjustada hälbivate inimeste võimu saavutamist ja piire nihutada.
Mertoni pingeteooria käsitleb erinevaid viise, kuidas inimesed sotsiaalsete ootustega toime tulevad, ja hälbiv käitumine on vaid osa erinevatest meetoditest. Ta toob välja peamise väärtuse, mida ühiskond toetab, nagu rahaarmastus, ja selle saavutamise viise, mida peetakse õigeks. Mõned järgivad Mertoni sõnul seda eesmärki ja saavutavad rahalise edu. Uuendajad kasutavad sama eesmärgi saavutamiseks hälbivaid vahendeid, samas kui rituaalid püüavad kohaneda, kuid ei õnnestu. Mässulised on tõeliselt hälbivad nii elustiili kui ka eesmärgi tagasilükkamisel.