Hagiograafia on pühaku elulugu. Seda terminit kasutatakse ka pühakute uurimise kirjeldamiseks, kuigi mõned inimesed eelistavad kirjeldada pühakute uurimist hagioloogiana. Hagiograafiatel on kristlikus kultuuris iidne ja hinnatud ajalugu ning need on esindatud ka mitmetes teistes religioossetes traditsioonides, eriti budismis ja islamis.
Hagiograafia kunst tekkis juba kristliku kiriku päevil, mil seda kasutati peamiselt propagandavahendina. Mõte seisnes selles, et pühakute elu käsitleva teabe levitamisega võivad kristlased võita pöördujaid. Hagiograafiad polnud kaugeltki igavad ajalookirjeldused; need sisaldasid inspireerivaid lugusid ning püstitasid legende ja müüte neis esinevate inimeste kohta. Paljud hagiograafiad sisaldasid ka tobedaid märtrisurma kirjeldusi, et meeldida kahtlemata alatumate meeleoludega inimestele.
Lisaks kristluse levitamisele kasutati hagiograafiat ka inimeste pühitsemise vahendina. Paljud märkimisväärsed kirikutegelased ja teised kirikuvõimud tellisid enda kohta hagiograafiaid lootuses, et neid hiljem pühakutena austatakse, ja see õnnestus mõnikord. Kõigil juhtudel rõhutas hagiograafia tavaliselt subjekti vaprust, kartmatut vaimu ja kristlikku usku.
Hagiograafia hiilgeaeg saabus keskajal, mil hagiograafiaid koostati arvukalt nii üksikult kui ka kollektsioonidena. Sellel ajastul lõid paljud inimesed pühakute kalendreid ja need, kes oskasid lugeda, said iga päev õppida erineva pühaku kohta; lehe keskaegne versioon justkui päevakalender. Paljud neist kalendritest on sellest ajast alates kanoniseeritud ja pühakute päevade kalender on tänapäeval olemas nii katoliku kui ka õigeusu kirikus.
Kuigi hagiograafiat käsitletakse tänapäevasel ajastul veidi vanamoodsalt, on pühakute elust koos traditsioonilisemate hagiograafiatega siiski võimalik leida põhjalikult uuritud teadustöid. Mõned neist materjalidest on üsna huvitavad, dokumenteerides kristliku kiriku varajaste kolijate ja raputajate elu ja töid, aga ka kaasaegsemate pühakute tegevust.
Kuna hagiograafia loodi tavaliselt oma teema esitamiseks parimas võimalikus valguses, kuulete mõnikord ilmaliku eluloo kirjeldamiseks slängi terminit “hagiograafia”. Kui seda kasutatakse selles tähenduses, on hagiograafia närune, kriitikavaba ja sageli vähe uuritud elulugu, mis maalib oma teemast pigem ülimalt imetleva pildi kui täpne arutlus kellegi elu ja teoste üle.