Hadrianuse müür on Vana-Rooma kindlustus, mis asub Põhja-Inglismaal. Ehitamisel oli see 73.5 miili (117 km) pikk ja hõlmas kogu saareriigi laiust. Müür ehitati umbes 122–130 e.m.a ja täitis roomlaste jaoks mitmeid funktsioone: see oli nende võimsuse nähtav sümbol, impeeriumi põhjapiir, kaitse iidse Šotimaa piktide vastu ja kaubanduskeskus. Tänapäeval on suur osa müürist säilinud, kuigi paljud osad on erodeeritud ja selle kive on sajandite jooksul muude ehitusprojektide jaoks maha praagitud.
Hadrianuse müüri ehitamine algas pärast seda, kui keiser Hadrianus külastas Suurbritanniat aastal 122. Tsiviilprobleemid impeeriumi teistes osades, eriti Lähis-Idas, inspireerisid keisri otsust rajada Suurbritannias ulatuslik kindlustus. Seina laius ja kõrgus varieerusid kogu selle pikkuses, kuid üldiselt jäid enamikus kohtades vahemikku 10–20 jalga (umbes 3–6 meetrit). See oli ehitatud kivist ja murust.
Müüril oli igal Rooma miilil miililossid või väikesed kindlused, kokku 80 kogu pikkuses. Vaatluseks olid kaasas ka vahepealsed tornid. Hiljem ehitati müüri äärde lisakaitseks hulk suuremaid linnuseid, olenevalt allikast 14–17. Lõunaküljele lisandus vallum, suur kraav, mille mõlemal küljel on kõrged muldkaldad.
Hadrianuse müüri hõivasid Rooma abiväed kogu ülejäänud Rooma kohaloleku aja Suurbritannias ja eeldatakse, et paljud neist abiellusid põliselanikega. Hadrianuse järgne keiser Antoninus Pius pööras oma tähelepanu uue müüri, Antoninuse müüri ehitamisele Šotimaal ja lõunapoolsemat müüri tema valitsusajal eriti ei kasutatud. See muutus taas oluliseks uue keisri Marcus Aureliuse valitsemisajal pärast seda, kui Antoninus Piuse põhjapoolsed laienemiskatsed ebaõnnestusid. Rooma väed taganesid Suurbritanniast 5. sajandi alguses, kuigi müür jäi mõneks aastakümneks osade kaupa hõivatuks. Tänapäeval on Hadrianuse müür UNESCO maailmapärandi nimistus ja Põhja-Inglismaa populaarseim turismiobjekt.