Mõnes Euroopa riigis nimetatakse kõrgeimat akadeemilist kvalifikatsiooni, mille inimene suudab saavutada. Selle kvalifikatsioonitaseme saavutamiseks peab kandidaat olema juba omandanud doktorikraadi. Seejärel peab kandidaat tegema intensiivse iseseisva uurimistöö ja kirjutama oma tööd kirjeldava lõputöö. Mõnes riigis on nõutav habilitatsioon, enne kui professoril lubatakse õpetada ilma juhendamiseta või kui ta saab doktorantide juhendajaks. Protsessi lõpuleviimiseks kulub tavaliselt neli aastat kuni kümme aastat.
Ülesanded, mida teadlane peab täitma habilitatsiooni saamiseks, on sarnased doktorikraadi või professori ametikoha saamiseks vajalike ülesannetega, kuid need on tavaliselt palju pingelisemad, kui kumbki saavutus nõuab. Kandidaat peab tegutsema täiesti sõltumatult, ilma teaduskonna juhendaja või juhatuse juhisteta, mida doktorikraadikandidaat saaks. Väga oluline on teadustöö ja panus sellesse valdkonda. Ühel teadusalal habilitatsiooni saamiseks peab kandidaat avaldama kümneid uurimistöid tunnustatud teadusajakirjades. Kui kandidaadi õppesuunaks on humanitaarteadused, võidakse temalt nõuda avaldamiseks vastuvõetava raamatu kirjutamist.
Euroopa riigid, mis pakuvad habilitatsiooni, on Hispaania, Tšehhi Vabariik ja Austria. Seda tüüpi sertifikaate pakub ka enamik endise Nõukogude Liidu riike, sealhulgas Venemaa, Leedu ja Ukraina. Nõuded on riigiti erinevad. Mõnes riigis kasutatakse habiliteerimist tulevaste professorite võimekuse tõestamiseks.
Mõnes Saksamaa piirkonnas peetakse seda pigem professorite kui akadeemilise kraadi tunnistuseks. Tunnistus kinnitab, et selle omanikul on kvalifikatsioon ilma juhendamiseta ülikoolis õpetamiseks. Sertifikaadi väljateenimisel antakse professorile luba õpetada konkreetset ainet elu lõpuni. Sel juhul on see sarnane ametiaja teenimisega USA-s või Suurbritannias. Prantsusmaal võimaldab habilitatsiooni teenimine professoril jälgida doktorantide uurimistööd. Mõlemas riigis analüüsitakse õpetamisoskust koos muude nõuetega.
Poolas on habilitatsioon sisuliselt teise astme doktorikraad. Selle väljateenimiseks peab kandidaat pärast aastatepikkust uurimistööd ja erialal õppimist avaldama väitekirja. Tehniliselt lubab seadus esimese taseme doktorikraadi omaval professoril ülikoolis õpetada, kuigi harva palgatakse õpetajat ilma teise taseme kraadita.