Haava patofüsioloogia viitab protsessidele, mis kahjustavad haava normaalset paranemist, nagu infektsioon või teatud tüüpi armid, ja põhjustavad tüsistusi, nagu krooniline haav. Arstlikul hinnangul on neli haavade kategooriat: puhtad, saastunud, puhtad, saastunud ja määrdunud. Igal haavatüübil on erinev patofüsioloogiast tingitud tüsistuste oht.
Puhaste haavade nakatumise määr on madalaim ja paranemisprognoos on parim. Puhtalt saastunud haavadel on minimaalne – alla 10% – nakkusoht ja sageli tekitatakse need tahtlikult väikeste operatsioonide käigus. Haava patofüsioloogia suurem esinemissagedus tuleneb saastunud haavadest, millel on suurem bakterite esinemine, näiteks käärsooleoperatsiooni või põletikulise pimesoole eemaldamise haavad. Suurim tüsistuste risk tuleneb määrdunud haavast, mis võib tuleneda traumaatilisest perforatsioonist, nagu torke, lahtine luumurd, pimesoole lõhkemine või kuulihaav. Haava nakatumise vältimiseks on vajalik antibiootikumravi ja mõnikord ka debridement, mis on kudede eemaldamine.
Tavaline haava paranemine algab põletikulise faasiga, millega kaasneb palju punetust ja turset. Esiteks viib molekulaarsete reaktsioonide kaskaad vererakkude hüübimiseni, et vältida edasist verejooksu. Seejärel migreeruvad haavakohta erinevad immuunrakud, alustades neutrofiilidest, seejärel makrofaagidest ja fibroblastidest kahe päeva jooksul. Need eemaldavad prügi ja bakterid, puhastades haava.
Järgneb naha taastumine haava kohal, mida nimetatakse epitelisatsiooniks. Fibroblastid taastavad koe pärast põletikufaasi, luues kollageeni ja suurendades kahjustatud piirkonna tugevust. Varsti on paigas uus veresoonte süsteem, samal ajal kui kollageen muutub tugevamaks ristsidumise teel. See on periood, mil arm settib ja võib olenevalt haavast kesta päevadest aastateni.
Kõige tavalisem haava patofüsioloogia on infektsioon. Alguses tundub see identne haava põletikuga, kuid see püsib ja takistab paranemist. See, kas haav nakatub, sõltub mitmest tegurist, eelkõige bakteriaalse saastumise tasemest, haava puhastamise ulatusest, millised mikroorganismid esinevad ja antibiootikumide kasutamisest. Kehv toitumine, vanadus, steroidid vereringes, diabeet ja rasvumine põhjustavad sageli haavade paranemise komplikatsioone, eriti suurendades vastuvõtlikkust infektsioonidele.
Lisaks on haiglates leitud antibiootikumiresistentsed bakterid väljakutseks kirurgiliste haavade paranemisele. Nakatunud haav ei sulgu korralikult ja jääb tundlikuks või valusaks. Infektsioonid võivad põhjustada kroonilisi püsivaid haavu või rasketel juhtudel gangreeni või sepsist vereringes.
Lisaks infektsioonile võib patofüsioloogia hõlmata armkude. Teatud tüüpi kuded, nagu silmad, võivad jäädavalt kahjustada armistumist ja sellest tulenevalt võivad isegi tavalised põletiku- ja haavaparandusprotsessid funktsiooni kahjustada. Isegi kerged haavad võivad kaasatud kudede delikaatsuse tõttu esile kutsuda kahjustavaid patoloogilisi protsesse.
Mõned haavad ei parane korralikult kollageeni liigse kasvu tõttu paranemisprotsessi ajal. Rasketel juhtudel võib selle tagajärjeks olla keloidne arm, mis katab haavapiirkonna valulike kiuliste kasvajatega. Liigse armkoe kergem seisund ilmneb hüpertroofiliste armide puhul, mis hõlmavad ümbritsevast nahast kõrgemale kerkinud paksu armi.
Kroonilised haavad on haavad, mis ei parane korralikult ja püsivad pikka aega või korduvad samas vigastatud koes, mõnikord aastaid. Nende hulka kuuluvad haavandid, kroonilised hemorroidid, diabeetilised haavandid ja haavandid jalaveenides. “Normaalse” või ägeda haava paranemise korral järgneb saastunud koe lagunemisele proportsionaalne haava taastumine kollageeniga. Krooniliste haavade korral on lagunenud kudet rohkem kui seda asendavat kollageeni. Lisaks kaasneb nendega krooniline valu.
Kehv vereringe, nõrgenenud immuunsüsteem ja alatoitumus soodustavad krooniliste haavade teket. Kroonilised haavad, nagu lamatised, jäävad paranemata, sest vigastust põhjustav surve püsib ilma leevenduseta. Diabeetikutel lisandub aga neuropaatia – perifeersete närvide haigus, sageli jalgades. Mõnikord, nagu diabeedi puhul, on krooniline haava patofüsioloogia osa patsienti vaevavast suuremast haigusest. Diabeetikud kannatavad nii suurema nakatumismäära kui ka aeglasema kudede asendamise tõttu ägedate haavade korral ning neil on suurem tõenäosus krooniliste haavade tekkeks.