19. sajandi Pariisi teatris domineeris suur ooper ja seda terminit kasutatakse sageli Pariisi ooperimaja lavastuste viitamiseks. Need tõsised, sageli traagilised ajaloolavastused olid rikkalikult toodetud, koos balleti, elava orkestri ja suure hulga maailmakuulsate lauljatega. Lavakujundused, kostüümid ja lavakujundused olid alati üsna suurejoonelised, mistõttu on need lavastused võrreldavad tänapäeva Hollywoodi kassahittide filmidega. Kuigi see muusikažanr on peamiselt seotud prantsuse heliloojatega, hõlmab see ka Itaalia ja Saksa kunstnike teoseid, keda tõmbas tollane Pariisi loomekultuur.
Suurooperite teemaks olid sageli ajaloosündmused; Auberi La Muette de Portici (1828) oli üks esimesi populaarseid revolutsioonilisi eeposi ja kujutas isegi Vesuuvi mäe purset otse-eetris. Teised on kirjutatud selleks, et kujutada kaasaegseid sündmusi, nagu Napoleoni vallutuslahingud revolutsioonis ja tema valitsemisaeg keisrina. Meyerbeeri ooper Robert le diable oli esimene uusteos, mis esietendus Pariisi ooperiteatris vahetult pärast Prantsuse revolutsiooni, kui uus valitsus oli riikliku ooperi erastanud. Sellele poliitilisele, liberaalsele melodraamale järgnes 1836. aastal peagi 19. sajandi suurooperite edukaim Les Huguenots. 1840. ja 1850. aastatel esitati Pariisi ooperis palju suuroopereid, mida tänapäeval peetakse klassikaks; Donizetti Dom Sébastien (1843), Giuseppe Verdi Jérusalem ja Les vêpres siciliennes (1855) ning Charles Gounod’ Faust (1859) määravad kõik žanri suure ooperi kuldajastul.
Suure ooperi traditsiooni oluline osa oli balleti kaasamine, tavaliselt II vaatuse alguses. Kui mõnikord ei olnud balleti vahepalal mingit seost näidendi süžeega, siis Pariisi ooperi aristokraatlikud patroonid nautisid võimalust einestada ja seltskonda ajada osade vahel. Heliloojad, nagu Richard Wagner, kes sellest valemist kõrvale kaldusid, võivad saada põlatud publiku poolt, kes on rohkem huvitatud õhtusöögivestlustest kui laval toimuvast draamast. Kui Wagner üritas 1861. aastal esitleda oma Tannhäuserit suure ooperina, võttis Pariisi ooperimaja selle juba pärast kolme etendust tagasi. Liiga paljud jõukad patroonid olid kurtnud, et I vaatuses esinev ballett katkestas nende meeldiva eine.
Fausti revideeris ja taaselustas Pariisi suur ooper 1860. aastatel, lavastuse ja lavastik oli veelgi suurem kui varem. Teised selle päeva metsikult populaarsed lavastused olid Charles Gounod’ La reine de Saba, Giuseppe Verdi Don Carlos (1867) ja Ambroise Thomase Hamlet (1968). 1870. aastateks hakkas suurooper aga alla käima, kuna uued muusikamood ja heliloojad, nagu Wagner, olid tõusuteel. Klassikalise suurooperi mammutlikud lavalised vaatemängud olid väga kallid toota ega tõmbanud enam suurt publikut, mis õigustaks tootmiskulusid.