Gonadotropiini vabastavad hormoonid on reproduktiivhormoonid, mida toodetakse aju hüpotalamuses. Need hormoonid annavad hüpofüüsile signaali, et toota teatud hormoone, mis on seotud nii meeste kui ka naiste paljunemisega. Reproduktiivhormooni tase varieerub kogu elu jooksul, jäädes madalaks lapsepõlves, saavutades haripunkti, kui inimesed on reproduktiivses eas, ja langedes taas vananedes. Naistel varieerub reproduktiivhormoonide tase tsükli jooksul, kuna naistel toimub ovulatsioon ja menstruatsioon.
Seda hormooni tuntakse neurohormoonina, kuna seda sünteesitakse neuronites. Gonadotropiini vabastavaid hormoone eritavad samad neuronid, mis toodavad neid vastusena erinevatele hormoonide tasemetele, mis tekivad osana endokriinsüsteemi tagasisidetsüklist. Kui gonadotropiini vabastavad hormoonid sisenevad hüpofüüsi, annavad nad näärmele signaali hakata tootma folliikuleid stimuleerivat hormooni (FSH) ja luteiniseerivat hormooni (LH) ning vabastama need hormoonid. Gonadotropiinid, nagu need hormoonid on teada, liiguvad munanditesse ja munasarjadesse ning mängivad rolli paljunemisel.
Meestel kipub gonadotropiini vabastavate hormoonide tase jääma üsna ühtlaseks. Seda seetõttu, et meeste reproduktiivsüsteem ei järgi tsüklit nagu naistel. Reproduktiivhormoonide tase tõuseb järk-järgult puberteedieas ja püsib ühtlasena kuni meeste vananemiseni. Naistel kõigub hormoonide tase kogu kuu jooksul. Kui reproduktiivsüsteemi reguleeriv endokriintsükkel muutub ebaregulaarseks, võib naistel olla raskusi rasestumisega ning neil võib tekkida ka amenorröa ja muud sümptomid.
Gonadotropiini vabastavaid hormoone saab kehasse viia ka sünteetiliste hormoonide kujul, mida süstitakse. Neid kasutatakse mõnikord naistel selliste seisundite raviks nagu endometrioos ja kilpnääre ning osana viljatusravist naistele, kes valmistuvad in vitro viljastamiseks. Kuna hormoonide tase on naistel tsükliliselt erinev, tuleb hormoonsüstid ajastada nii, et see langeks kokku olemasoleva hormoonitsükliga. Enne hormoonide süstimist tehakse vereanalüüs, et kontrollida hormoonide taset ja kinnitada, et patsient sobib hormoonraviks.
Kui patsient pöördub viljatusega arsti poole, on hormoonide tase üks võimalikest probleemidest. Vereanalüüsi abil saab hinnata patsiendi hormoonide tootmist ja otsida ilmseid märke, et endokriinsüsteem ei tööta normaalselt. Uurida saab ka muid viljatuse põhjuseid, näiteks spermatosoidide testimist meestel. Viljatuse ravi võib võtta aega, kuna arstid uurivad võimalikke põhjuseid ja pakuvad patsientidele ravivõimalusi.