Retseptoreid leidub piki neuronite membraane ja need on valgud, millega seonduvad spetsiifilised neurotransmitterid. Kui neurotransmitterid seostuvad retseptoritega, avanevad ja sulguvad ioonikanalid, põhjustades neuronis kas ergastava või inhibeeriva reaktsiooni. Glütsiini retseptor on ionotroopne või ligandiga seotud retseptor, mis koosneb paljudest erinevatest valkudest. See on inhibeeriva neurotransmitteri glütsiini retseptor ja on kesknärvisüsteemis ulatuslikult levinud.
Ionotroopne retseptor, nagu glütsiini retseptor, on see, mis ühendab neurotransmitterite seondumise ja ioonkanalite toimimise üheks molekulaarseks komponendiks. Seda tüüpi retseptoritel on tavaliselt viis erinevat valku, mis ulatuvad mööda rakumembraani, mis kõik aitavad kaasa pooride moodustamisele või ioonikanali avamisele. Kui neurotransmitter seondub ligandiga seotud retseptoriga, avanevad ioonikanalid, kutsudes esile vastuse. Nende retseptorite vastused on tavaliselt kiired ja lühikese kestusega.
Glütsiini retseptor seondub inhibeeriva neurotransmitteri glütsiiniga, mis sünteesitakse seriinist. Seriin saadakse glükolüüsi käigus tekkivast kõrvalsaadusest või „vaheproduktist”, mille käigus glükoos eraldatakse kaheks püroviinamarihappe molekuliks. Seejärel toodab glütsiini seriinist ensüüm, mida nimetatakse seriini transhüdroksümetülaasiks. Neurotransmitter glütsiin on aminohape, mis muudab selle kehas valkude ehitusplokiks.
Kui glütsiin vabaneb, aktiveerib see sellega seondudes glütsiini retseptori, mille tulemuseks on kloriidioonide sissevool neuronisse, põhjustades hüperpolarisatsiooni. Hüperpolariseeritud neuron on neuron, mille rakumembraanil on negatiivne elektrilaeng, mille tulemuseks on inhibeeriv reaktsioon. Glütsiini nimetatakse inhibeerivaks aminohappeks, kuna see tekitab neuronites inhibeerivaid reaktsioone.
Glütsiin osaleb võrkkestas, ajutüve alumises osas ja seljaajus, kus asuvad Renshaw rakud. Renshaw rakud on interneuronid, mis tähendab, et nad ühendavad neuronite kaudu efferentseid ehk edastavaid ja aferentseid ehk vastuvõtvaid neuroneid. Neid rakke erutavad motoorsete neuronite tagatised; kui aga glütsiin seondub neis leiduvate retseptoritega, inhibeeritakse motoorseid neuroneid. See on korduva inhibeerimise näide.
Neurotransmitterit glütsiini leidub laialdaselt kudede valkudes ja kõigis kehavedelikes. Kuigi see ei ole asendamatu aminohape, toimib see sapisoolade ja peptiidide metaboliseerimiseks. Kui geenid, mis kodeerivad glütsiini eemaldavaid transportereid, on kahjustatud, põhjustab see seisundit, mida nimetatakse hüperglütsiiniks. See seisund tekib siis, kui kesknärvisüsteemis on kõrge glütsiini tase ja see hõlmab selliseid sümptomeid nagu väsimus ja vaimne alaareng.