Homöostaasi võib defineerida kui organismi kalduvust säilitada erinevate sisemiste süsteemide tasakaal erinevate biokeemiliste ja füüsikaliste protsesside abil. Inimeste homöostaasi näideteks on keha püüd säilitada üsna konstantset ja normaalset vererõhku ning keha sisetemperatuuri reguleerimine. Teine näide inimese homöostaasist on glükoosi homöostaas, mida tuntakse ka kui veresuhkru reguleerimist või veresuhkru reguleerimist. Glükoosi homöostaas põhineb kahe hormooni – insuliini ja glükagooni – tasakaalul ja koostoimel, et säilitada terve veresuhkru tase.
Tavaolukorras suudab organism tasakaalustada veres leiduva glükoosi ehk suhkru koguse glükoosi kogusega, mida rakud kütuseks vajavad. Hormooninsuliin, mida pankreas toodab, hõlbustab glükoosi transporti rakkudesse. Liiga vähe saadaolevat insuliini vereringes vähendab glükoosi kogust, mida rakud on võimelised omastama. See tõstab veresuhkru taset, mis omakorda stimuleerib kõhunääret vabastama rohkem insuliini ja võimaldama rohkem glükoosi imendumist.
Glükoosi homöostaasi võrrandi teine pool hõlmab glükagooni – teist kõhunäärme toodetavat hormooni. Glükagoon toimib sarnaselt, kuid vastupidisel viisil nagu insuliin. Kui vere glükoosisisaldus on madal, vabastab kõhunääre glükagooni. Hormoon stimuleerib maksa vabastama rakkudes talletatud glükoosi, tõstes seeläbi veresuhkru taseme normaalsele tasemele.
Tervel inimesel hoiavad need hormonaalsed koostoimed ja kohandused üsna püsiva ja optimaalse veresuhkru taseme. Kui miski häirib seda glükoosi homöostaasi, võib inimesel tekkida veresuhkru tase väljaspool terve inimese normaalset vahemikku. Hüperglükeemia ehk kõrge veresuhkru tase võib tekkida siis, kui kõhunääre toodab ebapiisavalt insuliini või kui rakud on insuliini suhtes resistentsed.
Ebapiisav insuliini ja insuliiniresistentsus on seotud suhkurtõvega ja võib põhjustada tõsist hüperglükeemiat. Suhkurtõvega patsiendid peavad hoolikalt jälgima oma vere glükoosisisaldust. Sageli peavad diabeediga inimesed oma kõrge veresuhkru taseme kontrolli all hoidmiseks süstima insuliini või suukaudseid ravimeid. Ravimata suhkurtõbi ja sellega kaasnev hüperglükeemia võivad kahjustada neere, silmi ja vereringesüsteemi.
Hüpoglükeemiat või madalat veresuhkru taset peetakse tavaliselt vähem tõsiseks kui hüperglükeemiat, välja arvatud juhul, kui hüpoglükeemia esineb diabeediga patsiendil. Sellistel juhtudel võib hüpoglükeemia tähendada manustatud insuliini või suukaudsete ravimite üledoosi, mis võib põhjustada ohtlikult madalat veresuhkru taset. Vähem tõsised juhtumid võivad tekkida paastumise, ülepinge või mõne metaboolse seisundi tõttu. Hüpoglükeemia sümptomiteks on väsimus, iiveldus ja pearinglus.