Glükogeensüntaas on üks paljudest inimkehas leiduvatest ensüümidest. Ensüüm on teatud tüüpi valk, mis katalüüsib või kiirendab kehas erinevaid keemilisi reaktsioone. Glükogeensüntaas aitab muuta glükoosi ehk veresuhkru glükogeeniks. Glükoos on lihtne suhkur, mida keharakud kasutavad energia tootmiseks. Glükogeen on süsivesik, mis toimib peamise glükoosi säilitamise vormina ja mida leidub enamasti maksas.
Glükogeeni ensüüm muudab glükoosi polümeeri ahelate teisendamise teel. Polümeer on molekulide rühm, mis on kokku liimitud, moodustades pikki molekulide ahelaid. Need polümeerid on võimelised moodustama erineva suurusega struktuure. Glükogeensüntaas muudab glükoosimolekulide lühikesed polümeeri ahelad palju pikemateks glükogeenimolekulide ahelateks, mis sobivad paremini inimkehas säilitamiseks.
Kuigi glükogeeni süntaas on kehas alati olemas, on selle kontsentratsioon vereringes kõrgeim ühe tunni jooksul pärast mõõdukalt pingutavat treeningut. See ensüüm mängib võtmerolli protsessis, mida nimetatakse glükogeneesiks. Glükogenees on protsess, mille käigus glükogeeni üksikud molekulid lisatakse glükogeeni ahelatesse, et valmistuda rakkudes säilitamiseks.
Meditsiinilised uuringud, mis hõlmavad glükogeeni süntaasi täpset toimimist, on pidev protsess. Seni on loomkatsed näidanud, et see ensüüm võib mängida olulist rolli nii glükoosi kui ka glükogeeni taseme reguleerimisel organismis. Protsessi, mis arvatavasti aktiveerib selle reguleerimisvõime, nimetatakse fosforüülimiseks.
Fosforüülimine hõlmab fosfaadina tuntud kemikaali lisamist orgaanilisele molekulile, näiteks valgu molekulile. See toiming loob võime aktiveerida või deaktiveerida mitut erinevat valguensüümi. See on väga oluline, kuna see võime võib põhjustada või ennetada selliseid haigusi nagu diabeet või vähk.
Geneetilised mutatsioonid võivad põhjustada glükogeeni süntaasi kõrvalekaldeid, eriti selle konkreetse ensüümi puudujääke. Seda haigusseisundit nimetatakse glükogeeni säilitamise haiguseks, tüüp 0. Seda tüüpi geneetiline mutatsioon võib põhjustada nn tühja kõhuga hüpoglükeemiat või ebapiisavat veresuhkru taset pärast pikemat aega ilma toiduta. Kahjuks on neil samadel patsientidel pärast söömist oht hüperglükeemia tekkeks või liiga suure suhkrusisalduse tekkeks veres. Sellel seisundil on kaks peamist versiooni, millest üks mõjutab peamiselt keha lihaseid ja teine maksa.