Glioblastoom on pahaloomuline ajukasvaja, mis on tavaliselt surmaga lõppev ja selle vähi ravi keskendub pigem palliatiivsele ravile kui patsiendi ravimisele. See vähk on teatud tüüpi astrotsütoom, mis tähendab, et see tekib ajurakkudes, mida nimetatakse astrotsüütideks, ja see on kõige levinum ajukasvaja vorm. Õnneks on ajukasvajad üldiselt väga haruldased, umbes kaks protsenti vähijuhtudest esineb ajus.
Sarnaselt teistele astrotsütoomidele hakkab glioblastoom moodustuma siis, kui ajurakkude geneetiline informatsioon kahjustub, põhjustades rakkude kontrollimatut paljunemist. Glioblastoomi korral koosneb kasv nekroosipiirkonnast, mis on ümbritsetud halvasti diferentseerunud astrotsüütidega. Patsiendil võivad kasvaja kasvades tekkida sellised sümptomid nagu pearinglus, iiveldus, segasus, tasakaaluhäired, nägemishäired ja muud neuroloogilised probleemid.
Arstid saavad glioblastoomi diagnoosida, kasutades aju uurimiseks meditsiinilist pildiuuringut ja biopsiat kasvu, et teada saada, mis see on. Kui patoloog uurib biopsiaproovi, saab ta kindlaks teha, mis tüüpi rakud on seotud ja kui agressiivne vähk näib olevat. Glioblastoome tuntakse ka IV astme astrotsütoomidena, mis viitavad rakkude tüübile, millest vähk pärineb, ja asjaolule, et need kasvajad on väga agressiivsed.
Glioblastoom ei anna tavaliselt metastaase teistele kehapiirkondadele, mistõttu kasvaja ravi keskendub peamiselt selle kasvu takistamisele ja patsiendi mugavuse hoidmisele. Võib soovitada operatsiooni, et eemaldada võimalikult palju kasvajat ning keemiaravi ja kiiritus võivad pikendada patsiendi eluiga ja muuta ta mugavamaks. Selliste seisundite nagu glioblastoom jaoks töötatakse pidevalt välja uusi ravimeetodeid, mis parandavad prognoosi ja pikendavad eluiga.
Meestel tekib see vähk kõige tõenäolisemalt ja see esineb tavaliselt üle 50-aastastel inimestel. Sellel vähil on mõned geneetilised komponendid ja see võib olla seotud ka keskkonna kokkupuutega kiirgusega. Glioblastoomi diagnoosimisel peaksid patsiendid küsima oma arstidelt ausat arvamust prognoosi kohta ja nad võivad soovida rääkida elu lõpuni osutatavast hooldusest, et nad saaksid teha otsuseid oma ravi kohta, kui nad on veel väga funktsionaalsed. Samuti on oluline rääkida lähedastega konkreetsetest hooldus- ja ravisoovidest ning patsiendid võiksid kaaluda tervishoiu volikirja loomist, kes hoolitseb nende soovide elluviimise eest, kui nad ei saa suhelda.