GI seaduse eelnõu oli murranguline seadusandlus, mis võeti USA-s vastu vahetult pärast Teist maailmasõda. Paljud ajaloolased tunnustavad GI seaduse eelnõu majandus- ja sotsiaalse kriisi ärahoidmises, aidates veteranidel tagasi Ameerika ühiskonda integreeruda, selle asemel, et neid lihtsalt minimaalse abiga vabastada, nagu juhtus Esimeses maailmasõjas. GI eelnõu pani aluse hilisematele arvetele, mille eesmärk oli tagada veteranidele hüvitised ja abi. Praegused soodustused jaotatakse Montgomery GI seaduse alusel, mis toimib algsest GI seadusest väga erinevalt, kuid pakub palju samu eeliseid.
GI seaduse eelnõu ametlik nimi on 1944. aasta teenistujate ümberkorraldusseadus, kuigi paljud inimesed nimetasid seda kõnekeeles “GI Bill of Rights”. Eelnõu võeti vastu, sest paljud valitsuse liikmed meenutasid Esimese maailmasõja sündmusi ja nad ei soovinud kordumist. Esimese maailmasõja veteranid vabastati rongipileti ja väikese rahasummaga ning paljudel neist oli raskusi kodu ja töö leidmisega. Depressiooni ajal kogesid paljud neist meestest tõsiseid majanduslikke raskusi, mille tulemusel marssiti pealinna hüvitisi taotlema. Kuna paljud avalikkuse liikmed pidasid neid veterane kangelasteks, ei kajastanud see sündmus föderaalvalitsust hästi.
Seetõttu algasid Teise maailmasõja lõpusirgel parlamendis ja senatis arutelud veteranide hüvitiste üle, mille algatas president Roosevelti ettepanek, kes oli rahastanud ka suurt hulka New Deali seadusandlust. President soovis kergendada veteranide siirdumist ühiskonda, lootuses, et tänu sellele paraneb riigi majandus ja üldine elukvaliteet USA-s. Pärast mõningast arutelu võttis kongress vastu GI seaduse eelnõu versiooni ja president allkirjastas selle seaduseks 22. juunil 1944. Märkimisväärselt edasiviiva teona kehtis GI seaduse eelnõu kõigile sõjas osalenud inimestele, sealhulgas Aafrika ameeriklased ja naised.
Eelnõu sisaldas hästi tuntud sätet hariduse kohta; GI seaduse eelnõu kohaselt võiksid veteranid valitsuse abiga kolledžis või kutsekoolis käia. See suurendas järsult Ameerika Ühendriikides kolledžitesse astujate arvu ja tõstis ameeriklaste üldist haridustaset. See vähendas ka üleujutatud tööturu potentsiaali, kuna veteranid said hariduse ja tilkusid seejärel oskustöölistena tööturule, selle asemel, et sõjast naastes seda moblada.
GI seaduseelnõu pakkus ka veteranidele väga madala intressiga eluasemelaene ilma rahata, suurendades Ameerika Ühendriikides koduomandite üldist määra ja luues tugeva keskklassi. Lisaks pakuti hüvitisi töötutele veteranidele, kui nad tööd otsisid, tagades, et ei korduks 1930. aastate hüvitiste marssid. GI seaduseelnõu oli nii edukas, et seda kasutati tulevaste õigusaktide eeskujuks ning seda peetakse laialdaselt üheks sotsiaalselt progressiivsemaks õigusaktiks Ameerika Ühendriikides 20. sajandil.