Generatiivne kunst viitab kunstiteostele, mille tootmine hõlmab teatud määral juhuslikkust. Tänapäeval luuakse see tavaliselt algoritmiliste arvutiprogrammide abil, kuigi generatiivse kunsti tootmiseks saab kasutada mis tahes teatud autonoomiaga mehaanilist protsessi. Kunstniku loominguline panus sellesse kunstiliiki seisneb raamistiku loomises, milles randomiseeritud protsess saab toimida; esinevad nii korra kui korratuse elemendid. Kui kasutada arvutiprogrammi, saab toota sisuliselt lõputul hulgal kavandeid.
Võib-olla oli generatiivse kunsti esimene näide 1792. aastal Berliinis avaldatud muusikamäng. Mängu omistatakse Wolfgang Amadeus Mozartile, kes oli klassikalise muusika ajastu mõjukas helilooja. Mängus veeretati täringuid, et valida juhuslikult juba komponeeritud muusikafragmente, mis seejärel kokku keerati, et moodustada valmis pala. Väideti, et isegi amatöörid võivad moodustada lõpmatu arvu kompositsioone. Selles näites toimivad täringud juhuslikkuse mehhanismina ja erinevad muusikafragmendid on “reeglid”.
Algoritmiline kunst on generatiivse kunsti alamhulk, mis kasutab kujunduse loomiseks arvutialgoritme või täpselt määratletud juhiste komplekte. Kuid selleks, et selline protsess oleks generatiivne, peab olema teatud autonoomia. Juhuslike arvude generaator on üks viis, kuidas algoritme saab panna mittedeterministlikul viisil käituma. Kunstnik määrab tavaliselt kujundusruumi piirid algoritmiliste funktsioonide abil ja lisab seejärel sellesse raamistikku juhuslikkuse elemendi. Algoritmmeetodid on tänapäeval populaarsed mitmesuguste visuaalsete kunstiteoste loomiseks.
Mõned algoritmid võivad põhineda varasemate etappide kavanditel, simuleerides evolutsioonilist optimeerimist. Selliseid evolutsioonibioloogiast inspireeritud algoritme nimetatakse geneetilisteks algoritmideks. Disaini edukuse reeglid, mis bioloogilises analoogias viitavad reproduktiivsele edule, saab kunstnik määrata loomingulise sisendina mudelisse. Juhuslik tegur mudelis vastab mutatsiooni mõjudele elusorganismis.
Teine näide generatiivsest kunstist on Itaalia keskaegsete linnade kavandite komplekt, mille lõi arhitekt nimega Celestino Soddu 1987. aastal. Soddu lõi tingimused, mille kohaselt sai juhusliku arvutiprotsessi käivitada, et luua linna mudel. Tingimused olid sellised, et lõpptulemuseks oleks alati Itaalia keskaegses stiilis identifitseeritav linn. Kuigi mudelitel oli piisavalt piiranguid, et neid selles stiilis hoida, sai luua sisuliselt lõpmatu hulga mudeleid.