Tühjendamisel eemaldatakse tegusõna ühest lausest selle esinemise tõttu teises, kuigi tähendus jääb selgeks. Lihtne näide selle kohta on lauses “Bob mängib klaverit, Lisa kitarri”, mille teisest lausest on välja jäetud sõna “mängib”. Selle lause lugeja saab aru, mida mõeldakse, ja järeldab teise lause verbi, kuigi see on täielikult eemaldatud. Lõppkasutuses esineb lünklikkust keeltes, mis on konstrueeritud kui subjekt-verb-objekt (SVO), kuid sageli leidub seda esimeses lauses keeltes, mis on subjekt-objekt-verb (SOV).
Keeles lüngamise tähtsus seisneb selles, et see viitab selgelt sellele, et lause olulised elemendid võivad puududa ilma tähendust loomupäraselt hävitamata. See eemaldamine tuleb siiski teha ettevaatlikult, vastasel juhul võidakse lause tähendust hägustada või muul viisil segada. Selleks, et lünkamine toimuks õigesti, peaks olema kasutusel ainult üks tegusõna, et tähendus jääks selgeks ka lünka korral. Näiteks “Ma lugesin eelmisel nädalal ühe raamatu, aga mu õde – kaks!” on tähenduselt selge, sest tegusõna on ainult üks.
Eelmises näites kasutati lünka tähistamiseks kirjavahemärke, kuid lünkade puhul pole seda alati vaja. Kahe või enama verbi kasutamine külgnevates klauslites muudab lause tavaliselt grammatiliselt vigaseks, kuna tähendus võib liiga kergesti varju jääda. Näiteks lauses “Bob sai teada, et tema õde jookseb kiiresti, vend aeglaselt” on liiga palju võimalust segaduse tekitamiseks. Lõpplauses on lünk, kuid sinna võib minna kaks potentsiaalset tegusõna: kas „õppis” või „jookse”. Kuigi võib eeldada, et vahe on “jookseb”, on see grammatiliselt vigane lause.
Gapping paljastab üsna palju selle kohta, kuidas keel on kokku pandud ning kuidas kõnelejad ja kuulajad saavad seda suhtluses kasutada. Lause lõpuosa lünka struktuur, näiteks inglise keeles, eksisteerib keeltes, mis on konstrueeritud kui Subject-Verb-Object või SVO. Ingliskeelsed laused algavad tavaliselt subjektiga, seejärel tegusõnaga, mis viitab toimingule, ja lõpuks objektiga, millega seda sooritatakse. Teised keeled, näiteks jaapani ja korea keel, on konstrueeritud subjekti-objekti-verbi või SOV-lausetena. SOV-i keeltes tehakse lünki esimeses lauses ja järgnev näitab puuduvat tegusõna.