Hammerkatus on kahepoolne keskharjaga katus. Mõlemal küljel on kaks kaldpinda. Ülemine pind on pikkuselt lühem ja umbes 30-kraadise õrna kaldega, alumine aga pikem ja järsema kaldega umbes 60 kraadi. Gambreli katusefermid on valmistatud lühematest saematerjalist, mis on omavahel ühendatud, mitte aga A-raami jaoks vajalike väga pikkade saematerjali tükkidega.
Katusekatuse suur eelis on see, et see annab pinna, mis on väga vastupidav ilmastikukahjustustele. Samal ajal annab katus katus suurel hulgal siseruumi. Kuna katuse raskust toetavad fermid, mis suunavad pinge hoone välisseintele, pole raskust kandvad siseseinad või postid vajalikud.
Katusekatuse nimi võib tuleneda keskingliskeelsest sõnast gambril, mis viitas “konksule või kõverale pulgale” ja mida võiks kirjutada ka kui gamrel või gameral. 17. sajandi Inglismaal kasutati sõna gambrel mõnikord hobuse kannaliigese kohta – looma tagajala liigest, mis annab jalale kõvera välimuse.
Vaatamata sellele, kuidas see oma nime sai, oli karikatus Euroopas populaarne 16. ja 17. sajandil ning Põhja-Ameerikas on juba 1737. aastal kirjalikke teateid katuskatusega hoonetest. Seda tüüpi katus oli silmapaistev Hollandi koloniaalhoones, ja on ilmunud Colonial Revival hoonetes. Mõnikord pikendati katust hoone viilu otsast väljapoole, moodustades mõlemas otsas üleulatuse alla kaitseala.
Kesk-Läänes kasutati heinaküünidel sageli katust. Rullkatuse kujust tingitud rohke panipaik selgitab selle populaarsust. Seda on nii sageli kasutatud nii pika aja jooksul, et mõnes piirkonnas kutsutakse katust aidakatuseks.
Hammerkatus on tänapäeval taas populaarseks muutumas. Sageli asetatakse katuseluukid akende sissepääsuks. Mõnikord varjab viiluotstes olev pikendatud katus suuri aknaid. Suured, avatud ja eredalt valgustatud interjöörid annavad majaomanikele palju kasutatavat ruumi.