Funktsioonisõna on sõna, millel puudub eraldiseisev leksikaalne tähendus või semantiline sisu ja mis lisab peamiselt grammatilist teavet. Seda tüüpi sõna, mida tuntakse ka kui funktorit, vormisõna või struktuuriklassi sõna, näitab lauses olevate sõnade vahelisi struktuurseid seoseid. Eessõnad, sidesõnad ja abiverbid võivad kõik olla funktsioonisõnad ja neid peetakse olulisteks keelelisteks ehitusplokkideks. Erinevalt funktsioonisõnadest on sisusõnadel spetsiifilised leksikaalsed tähendused.
Inglise keeles on muude keelte hulgas funktsioonisõnal vähe tähendust ja see on tavaliselt määratletud selle grammatilise suhte järgi teise sõnaga. Nimisõnad nagu “koer”, omadussõnad nagu “roheline” ja tegusõnad nagu “jooksma” annavad üldiselt suurema osa lause tähendusest. Need on osa avatud sõnade klassist, kuna keeled saavad sellesse rühma hõlpsasti sõnu lisada või eemaldada. Näiteks kuuluvad avatud klassi paljud uuemad ingliskeelsed sõnavarasõnad, nagu “faks”, “veebisait” ja “e-post”.
Ja vastupidi, funktsioonisõnad kuuluvad suletud klassi, kuna keeled ei lisa sellesse rühma tavaliselt midagi uut ega laena neid sõnu teistest keeltest. Abisõnad, nagu “võib” ja “on”, sidesõnad nagu “kas” ja “see” ning mõned määrsõnad, sealhulgas “liiga” ja “väga”, on inglise keeles funktsioonisõnad. Funktsioonisõna lisab lausele pigem grammatilist teavet kui tähendust. Näiteks funktsioonisõna nagu “the”, kui see on seotud nimisõnaga “koer”, moodustades “koer”, võib lisada grammatilist teavet, kuid ei muuda nimisõna tähendust.
Traditsiooniliselt eeldati, et avatud klassi sõnad määravad lause struktuuri, samas kui funktsioonisõna peeti lihtsalt lisandiks. Näiteks fraas nagu “Karu näeb mett” jaotati nimisõnafraasiks (“karu”) ja verbifraasiks (“näe mett”). Funktsioonisõna “the” peeti lihtsalt nimisõna fraasi lisandiks.
See traditsiooniline raamistik muutus 1980. aastate keskpaigaks, kui funktsioonisõnu hakati mõistma kui kategoorilise staatuse määrajaid. Seega tõlgendati nimisõnafraasi “karu” määrava fraasina (“the”), mis sisaldas nimisõnafraasi (“karu”). Määrajatest, nagu funktsioonisõna “the”, said pigem määrajafraaside päid, mitte ainult nimisõnafraasi osad.
Mõnda keelt, näiteks mandariini keelt, iseloomustab funktsioonisõnade rohkus. Funktsioonisõnu tavaliselt ei rõhutata ja seetõttu tõmbuvad kõnelejad need sageli kokku, näiteks kui “olen” kasutatakse sõna “mul on”. Lastel on kalduvus kõnest funktsioonisõnu välja jätta.
Sisusõnad hõlmavad nimisõnu, tegusõnu ja omadussõnu ning neil on seletatav leksikaalne tähendus. Erinevalt funktsioonisõnadest kirjeldatakse sisusõnu pigem nende spetsiifilise tähenduse kui süntaktiliste või grammatiliste funktsioonide alusel. Funktsiooni- ja sisusõnu tuleks vaadelda pigem kontiinumi kui kahe erineva kategooria moodustavana, sest mõnel sõnal, nagu näiteks ingliskeelsel eessõnal “taha”, on mõlema tunnused.