Friisi hobust peetakse hobusemaailma õrnaks hiiglaseks, kuna hobused on tugeva kehaehitusega, ülimalt lihaselised ning ka väga lahked ja hea iseloomuga. See on üks vanimaid registreeritud kodustatud hobusetõugusid Euroopas ja suri kahekümnendal sajandil mehhaniseerimise tõttu peaaegu välja. Õnneks ühendasid mitmed friisi tõuühingud jõud, et päästa Euroopas ja USA-s tagasitulekut nautinud friisi. Tõu peamine autoriteet on Friesch Paarden Stamboek, Hollandi friisi tõuraamat, mis asutati 1897. aastal. See teeb koostööd mitmete teiste tõuorganisatsioonidega kogu maailmas, et edendada friisi tõuraamatut, ja mitmed friisi tõuraamatud tegutsevad ka iseseisvalt.
Hobused said alguse Friisimaalt, Hollandi provintsist. Algselt kasvatasid hobuseid mungad ja eksporditi neid kogu Hollandisse ja Euroopasse, eriti pärast seda, kui nõudlus tugevate ja isegi karastatud hobuste järele kasvas. Friisi kasutati lahinguväljal, vankrite ja püüniste vedamiseks ning tööhobustena Saksamaal ja Hollandis ning Hollandi asunikud võtsid hobused Uude Maailma reisides kaasa. Friisi verd võib näha paljudel Ameerika hobustel, eriti nendel kirdeosas.
Välimuselt on friis üllas ja üsna ainulaadne. Friisi hobuseks liigitamiseks peab hobune olema üleni must, voolava laka ja sabaga, mida traditsiooni kohaselt kunagi ei lõigata. Samuti on hobustel rohkelt sulgi ja kaarjas kael. Friisilased on ülimalt lihaselised, aga ka väledad ning neil on kõrge sammuga kõnnak, mis on paljudele hobuseinimestele esteetiliselt meeldiv.
Traditsiooniliselt on friise sajandeid kasutatud traavivõistlustel ja võistlustel Hollandi kärudega, mida nimetatakse sjeedeks. Sjee tõmbamisel paaristatakse friisid ja võistelda võib kuni viis paari hobuseid. Friisi on ehk enim hinnatud just tema võime eest vedajana ja neid kasutatakse selleks üle maailma. Dressisõitjad kasutavad ka friise, kuna neil on võimas edasiliikumine ja neid saab kergesti treenida. Hobuse raske kehaehitus tähendab, et seda ei saa kasutada ratsutamisvõistlustel, mis nõuavad suurt kiirust ja vastupidavust, nagu takistussõidud, jooksuvõistlused, võidusõit ja kestvusratsutamine.
Oma õrna olemuse tõttu on friisid suurepärased perehobused, eriti kui nad on hästi koolitatud. Noored ratsutajad, kes edenevad koolisõidus, saavad sõita friislastega, nagu ka lapsed, kes on lõpetanud ponidest suuremate hobusteni. Osava autojuhi käe all hiilgab friislane, kuid hobustega treenitakse ka sõitma õppivaid isendeid. Paljudele friisi omanikele meeldivad oma sõbralikud kastmed ja tõenäoliselt ei lange tõug uuesti avalikkuse tähelepanu alla.