Frankfurdi tasapind on tasapind, mis moodustatakse sirge horisontaalse joone tõmbamisega kõrvakanali ülaosast silma alumise piirini piki inimese kolju mõlemal küljel. Seda joont nimetatakse Frankfurdi horisontaaljooneks (FHL) ja see on meditsiinilise pildistamise uuringute oluline võrdluspunkt. Lennukit ennast kasutatakse standardse võrdlusalusena antropomeetrias – teaduses, mis uurib inimese anatoomia mõõtmisi, et kirjeldada inimese omaduste variatsioone.
Tasapinda nimetatakse ka auriculo-orbitaaltasandiks, kuna see läbib auriculust ehk kõrva ja orbitaale ehk silmakoopaid. See asutati 1884. aastal Saksamaal Frankfurdis Maailma antropoloogiakongressi poolt. Frankfurdi lennuk sai peamiseks kolju mõõtmise standardiks, kuna see tuvastab ka normaalse tasapinna, milles pea on maapinnaga paralleelselt paigutatud.
Kuna Frankfurdi lennuk on kolju mõõtmise etalon, nimetatakse seda ka kraniomeetriliseks tasapinnaks. See on lihtsalt punkt koljul ehk koljul, millest saab mõõtmisi teha. Kolju välisküljel tehtud kraniomeetrilistel mõõtmistel on endokraniaalsed ekvivalendid, mis on koljusisesed punktid, mis vastavad välistele mõõtmistele.
Kraniomeetrilised mõõtmised on oluline tegur MRI-de ja CT-skaneeringute manustamisel. 1962. aastal määratles Maailma Radioloogia Föderatsioon Reidi baasjoone – Frankfurdi tasapinnast tuletatud joone – meditsiinilises pildistamises kasutatava nulltasandina. See joon ulatub Frankfurdi tasapinnast alumistest silmakoobastest läbi kõrvaotsa edasi pea tagaosa suunas kuni kolju alumise osa kuklaluu keskmesse. Joone saab graafiliselt kujutada nii, et pea on veidi tahapoole kaldu ja Frankfurdi horisontaaltasapinnast umbes 7 kraadi ülespoole kallutatud.
Põhimõtteliselt oli Frankfurdi lennuk siiski loodud tugiraamistikuks inimese anatoomia luustiku variatsioonide tuvastamiseks antropoloogilisest vaatepunktist. Lennuk kehtestas standardi inimkeha mõõtmiseks ja rasside erinevuste võrdlemiseks, sobitades need variatsioonid teatud isikute teadaolevate mõõtmistega. Kuna Frankfurdi tasapinna keskmine teekond järgib joont 0.827 tolli (21 mm) allpool välise kuulmekäigu keskpunkti ja varieerub vahemikus 0.20–3.82 tolli (5–97 mm), liikudes silma alumise piirini, tähendab, et erinevused võivad olla tingitud näo struktuuride erinevustest. On leitud, et sellised variatsioonid iseloomustavad erinevaid rassitüüpe, mis hakkavad erinema kohas, kus nina külgmise siinuse ülemine piir muudab suunda.
Sellega seoses on leitud, et erinevatel rassidel on teatud mõõtevahemikus suhteliselt ühtlane muutuste tase. Näiteks on leitud, et Briti mõõtmised on koondunud 0.15 tolli (3.75 mm) allapoole kuulmekäiku ja asuvad 0.10 tolli (2.66 mm) allpool punkti, kus külgmine siinus muudab suunda. Samuti on näidatud, et hiinlaste mõõtmised paiknevad vahemikus 0–0.20 tolli (0–5 mm) allpool kuulmekäiku ja 0.40 tolli (10–0 mm) allpool punkti, kus külgmine siinus muudab suunda. Selliste mõõtmiste olulisust ei ole veel kindlaks tehtud; inimliikide geneetiliste lahknevuste evolutsiooniline mõju võib aga ulatuda kaugele tulevikku.