Kõik, kes on Hiina restoranis käinud, on õnneküpsiseid saanud või vähemalt näinud. Need mandli- või vanillimaitselised maiuspalad ei maitse mitte ainult suurepäraselt, vaid nende sees on ka üllatus – väike pabeririba, millele on trükitud ennustus või ütlus. Võite ette kujutada, et need küpsised on läbi imbunud sajanditepikkustest traditsioonidest, kuid te ei saa rohkem eksida. Nagu enamik Hiina kaasavõetavaid toite, nagu me neid teame, leiutati need Ameerikas mitte liiga kaua aega tagasi.
Õnneküpsiste ajalugu on väga vaieldav. Üks lugu räägib, et küpsised leiutati San Franciscos millalgi 1914. aasta paiku. Mikoto Hagiwata-nimeline kokk jagas küpsiseid neile, kes jalutasid tema Golden Gate’i pargi Jaapani teeaedades. Iga küpsise sees oli väike märge “Aitäh”. 1915. aasta San Francisco maailmanäitusel jagas Hagiwata oma maiustusi, tutvustades seeläbi maailmale õnneküpsiseid.
Hagiwata pole aga ainus, kes arvatavasti leiutas õnneküpsised. Los Angelese Hong Kong Noodle Company omanik David Jung loetleb ka õnneküpsise leiutamise kui oma kuulsusenõude. Jung väitis, et küpsetas küpsiseid 1918. aastal julgustavaks maiuspalaks töötutele ja nende õnnele, kes kõndisid tänavatel tööd otsides.
Olenemata sellest, kes need tegelikult leiutas, nägid Hiina ameeriklased neis eesmärki. Kuna ameeriklased sõid magustoitu tavaliselt pärast sööki, hakkasid Hiina restoranid pärast õhtusööki õnneküpsiseid pakkuma. Peagi sai neist osa traditsioonilisest Hiina-Ameerika toidust.
Tänapäeval valmistatakse õnneküpsiseid mitmesuguste maitsetega, sealhulgas šokolaadiga. Neid ei kasutata ainult pärast õhtusööki maiustuste jaoks Hiina restoranides. Need küpsised on nüüd populaarsed pidusöögid. Tegelikult kasutatakse neid sageli pulmateenindusena, kuid küpsise sees oleva varanduse asemel trükitakse pruutpaari nimi ja pulmakuupäev!
Ka varandused ise on arenenud. Lisaks tavapärasele õnnest ja õitsengust ennustavale õnnele võib õnneküpsise lahtimurdja leida ka õnnenumbreid ja hiina keele tunde.