Fonoloogiline düsleksia on düsleksia vorm, millega kaasneb raskusi tähtede kõlaga. See on õpiraskus, mis kuulub kuulmistöötluse alla ja raskemal kujul kui kuulmistöötluse häire ehk OPD. Tuntud sõnu saab välja lugeda tervete sõnadena, kuid uute sõnade leidmisel on raskusi tähtede või täherühmade väljahelistamisega. Kuigi täpne põhjus on teadmata, võib selle põhjuseks olla kuulmistöötlusprobleemid, nagu suutmatus eristada peeneid helierinevusi või helide valel kiirusel kuulmine.
Väikestel lastel, kellel on fonoloogiline düsleksia, võib esineda aeglane kõnekiiruse areng ning neil on probleeme sõnades helide eraldamisel ja riimi mõistmisel. Varastel kooliaastatel võib neil olla raskusi sõnade kõlamisega ja kahe või kolme tähe segamisega heli moodustamiseks. Fonoloogilise düsleksia vastu ei saa ravida, kuid paljud düslektikud õpivad lugema ja kirjutama, kui neile antakse õiget õppimistuge. Mida varem sekkutakse, seda paremad on tulemused. Viimased uuringud on näidanud, et visuaalsed erinevused, nagu värvilised fondid ja taust, võivad lugemisoskust märkimisväärselt parandada.
Düsleksia on lugemishäirete katustermin, mille võib jagada nelja tüüpi: fonoloogiline, pinnapealne, sõnavorm või õigekiri ja otsene. Fonoloogiline düsleksia tekib siis, kui inimene ei suuda helisid tähtedega siduda ega kuuldavat visuaalse komponendiga. Pinnadüsleksia viitab probleemidele kogu sõnatuvastusega ja seda peetakse pigem visuaalseks kui kuulmisprobleemiks, kuna sõnu saab kõlada foneetiliselt. Õigekirja düsleksia all kannatajad suudavad lugeda üksikuid tähti ja aja jooksul lugeda sõna tervikuna, kuid neil on raskusi terve sõna äratundmise ja foneetikaga. Otsene düsleksia viitab neile, kes suudavad hästi ette lugeda, kuid kellel on vähe või üldse mitte arusaamist.
Düsleksia põhjused on põhimõtteliselt kahesugused. On arenguhäire, mille põhjuseks on bioloogiline ja omandatud düsleksia, mis on põhjustatud ajutraumast. Düsleksia avaldumine täiskasvanueas on tingitud eelkõige omandatud düsleksiast, bioloogiline ehk pärilik vorm avaldub aga enamasti lapsepõlves. See on sageli päritav ja kipub esinema perekondades. Kui fonoloogilise düsleksia põhjused on tavaliselt neuroloogilised, esineb loote arengu varases staadiumis ka hormoonide talitlushäireid, mis mõnel juhul põhjustavad selle seisundi. Tavaliselt väheneb see tüüp vanusega.
Arvatakse, et nii nägemis- kui ka kuulmisdüsleksia on tingitud talamuse nõrkusest, mis on see ajuosa, kus toimub visuaalse ja kuuldava teabe töötlemine. Erinevus kahe düsleksia tüübi vahel tuleneb sellest, et nõrkused ei ole sama tüüpi või sama astmega. Ühel inimesel võivad olla küllaldased nägemisoskused, kuid halvad kuulmisoskused ja seetõttu kannatab ta kuulmisdüsleksia all. Teisel võib olla kehvem nägemis- kui kuulmisoskus ja seetõttu kannatab ta visuaalse düsleksia all. Kõige tavalisem düslektikutele omistatav sümptom ilmneb sel juhul, kui sõnad või tähed on vastupidised, olenemata sellest, kas inimene loeb, kirjutab või kirjutab õigekirja.