Flöödikontsert on teos sooloflöödile ja instrumentaalsele saatele nagu orkester. Flöödikontserdid kirjutati esmakordselt barokiajal ja on jätkuvalt osa heliloojate loomingust ka nüüdisajal. Flöödikontsert on tavaliselt kirjutatud kolme- või neljaosalisena, sisaldades vähemalt üht aeglast osa. Flöödipartii on üldiselt kirjutatud kontrastina orkestrile, kusjuures sooloinstrumendi ja orkestri erinevad kõlad on dialoogi vormis, kus flööt võib liikuda koos saatega või vastu.
Flööt on puupuhkpillide perekonda kuuluv instrument. Selle omapäraselt sujuv heli loob õhuvoolu läbi pilli ava, mis põhjustab õhu vibratsiooni avauses. Heli vastandub pilliroopilli, näiteks oboe, teravama kõlaga. Mõned flööditüübid on mõeldud puhumiseks ühest otsast, kuid lääne kontsertflööti puhub flöödimängija, kasutades flöödi küljel olevat ava.
Barokiajal kirjutati palju flöödikontserte ning selliste heliloojate nagu Antonio Vivaldi ja Johann Joachim Quantzi teosed kuuluvad paljude kaasaegsete interpreetide repertuaari. Barokkiajastu lõpus kirjutas Carl Philipp Emanuel Bach, kes kirjutas flöödimuusika Frederick Suurele Saksamaale, mitmeid flöödikontserte. Klassikaperioodi üks tuntumaid flöödikontserte on Wolfgang Amadeus Mozarti flöödikontsert nr 1 G-duur. See teos koosneb kolmest osast ja selle Adagio teine osa annab täieliku ohjad flöödi ilmekatele omadustele. Mozart kirjutas oma flöödikontserdi nr 2 D-duur oboele, kuid kohandas selle hiljem flöödikontserdiks esitamiseks; see on osa paljude kaasaegsete orkestrite repertuaarist.
20. ja 21. sajandi flöödikontserdid pakuvad erinevaid vastandlikke stiile ja lähenemisi ning osade arv ulatub kahest viieni. Carl Nielseni 1926. aastal kirjutatud flöödikontsert on pikk kaheosaline teos, millest esimene on stiililt sümfooniline, teine aga dramaatilisema laadiga. Kontserdis on dialoog flöödi ja teiste pillidega, sealhulgas teiste puupuhkpillidega. Christopher Rouse’i 1993. aastal kirjutatud flöödikontsert on viieosaline ja sisaldab viiteid keldi muusikale; selle keskseks liikumiseks on eleegia. 21. sajandil võimaldab Kalevi Aho flöödikontsert välja tuua flöödi ulatuse ja virtuoossuse, säilitades samas heliloojale omase lüürilise hõngu ja atmosfääri.