Fiskaalkontroll on majanduspoliitika, mille puhul valitsus väldib tahtlikult puudujäägikulutusi. Eelarvekontrolli teostamiseks ei kulu valitsus rohkem, kui ta suudab samal perioodil maksude või varade müügi kaudu koguda. Eesmärk on vältida laenu võtmise vajadust ja seeläbi tulevasi intressimakseid. Poliitilised oponendid võivad seda pidada ebaõiglaselt neutraalselt kõlavaks terminiks ja eelistavad kirjeldada mõnda poliitika versiooni kui fiskaalset konservatiivsust.
Eelarvekontrolli poliitika tahtlik omaksvõtmine tähendab tõhusalt seisukoha võtmist suures poliitilises ja majanduslikus arutelus selle üle, kas valitsused peaksid avaliku sektori kulutuste rahastamiseks laenu võtma. Valitsusel on võimalik kulutada rohkem, kui ta saab, laenates raha selliste meetmete kaudu nagu võlakirjade emiteerimine. Sellise laenamise, mida nimetatakse puudujäägikulutusteks, toetajad väidavad, et laenamise kulud kaaluvad üles kapitalikulutustesse (nt uute koolide ehitamine) investeerimise eelised, ning võrdlevad seda ettevõtte laenuvõtmisega laienemise rahastamiseks. Defitsiidi kontrolli toetajad väidavad, et selline kulutamine on vastutustundetu ja paneb riigi rahandusele tulevikus veelgi suurema surve alla, eriti võttes arvesse laenu intressimakseid.
Sellise poliitika hindamine võib olla majanduslikult keeruline. Seda seetõttu, et mõned valitsuse kulutuste ja tulude elemendid varieeruvad vastavalt majandustsüklitele, ilma et majanduspoliitika muutuks. Peamised näited on maksud ja hoolekandekulud. See tähendab, et majanduslanguse ajal võib majanduskontrolli poliitikat rakendav valitsus ikkagi kogeda eelarvepuudujääki. Ausama võrdluse võimaldamiseks püüavad mõned majandusteadlased kohandada kulutusi ja tulusid, et võtta arvesse majandustsükleid.
Samuti võib olla raske hinnata, kas poliitikat käsitletakse puudujäägi kontrolli all, kui riigil on juba suur võlg või ülejääk. Eelarvekontrolli üldpõhimõtet järgiv valitsus võib olla võimeline kulutama rohkem, kui ta teatud perioodi jooksul saab, rahastades ülejääki olemasolevast ülejäägist. Sel põhjusel võib valitsuse pikaajaline majanduspoliitika ja -põhimõtted ning konkreetse aasta kulutuste muster erineda.
Mõningaid majandusliku eesmärgi saavutamiseks kasutatavaid meetmeid võib vaadelda poliitilise elemendina. Näiteks võib väita, et kõrgete maksude kehtestamine, mis võrdub kõrgete kulutustega, tähendab eelarvekontrolli teostamist, kuna tasakaal on endiselt neutraalne. Mõned fiskaalkontrolli pooldajad võivad aga alati rakendada poliitikat, mis paneb rõhku kulutuste vähendamisele, et vähendada valitsuse osalust turgudel. Sellise poliitika vastased võivad seda nimetada poliitiliselt motiveerituks ja tembeldada eelarvekonservatismiks.