Vaatamata sellele, mida nimi viitab, ei tähenda tulekõnnid leekide vahel kõndimist. Selle asemel viitab sõna tulekõnnimine punasel söe voodil kõndimisele. Tulekõnnimist tehakse paljajalu, ilma igasuguse erilise kaitseta ja alati söel, mis veel hõõgub, kuid ei leeki enam.
Tulekõnniks mõeldud ala ettevalmistamiseks süüdatakse varahommikul suur lõke ja jäetakse seda sööma, kuni järele on jäänud vaid söed. Pärast leekide vaibumist laotatakse söed pikale peenikesele joonele laiali. Tulekõnnimist tehakse alati öösel, nii et söe hõõgumine on kõigile selgelt näha.
Teatud riikides harrastavad tulekõnni fakiirid, mõned budismi harud, põlisameeriklased ja ida-ortodokssed kristlased. Tulekõnd on mõnikord osa motivatsiooniseminaridest, kus rõhutatakse “meele jõudu keha üle”. Mõte seisneb selles, et vaimu ette valmistades ja erilisse keskendumisseisundisse sisenedes on võimalik põletusi vältida, kuigi loogika näitab, et see peaks juhtuma.
Skeptikud väidavad, et tulekõndimises pole midagi maagilist, ja annavad rea praktilisi seletusi:
1. Süsinik on halb soojusjuht, mis tähendab, et sa peaksid mitu sekundit samas kohas seisma, enne kui midagi reaalselt tunda saad.
2. Söekihi pind on ebatasane, mis tähendab, et jalatallad puutuvad söega kokku vaid aeg-ajalt, kui inimene söekihti ületab.
3. Söed on kaetud tuhaga, mis on äärmiselt tõhus isolaator.
Isegi nende seletuste korral väidavad usklikud, et tulekõndimine nõuab kõndijalt tõsist keskendumist ja see näitab selgelt, mida on võimalik tahte abil saavutada.
Firewalkingi üritusi korraldatakse üle maailma kas religioossete tseremooniate osana või selleks, et julgustada inimesi proovima ja omandada enesekindlust. On isegi organisatsioon nimega Blazed, mis aitab inimestel raha kogumise eesmärgil tulekõndimise üritusi kokku panna ja mis väidab, et nende üritused aitavad inimestel ühe õhtuga tuhandeid dollareid koguda.