Finantsökonomeetria on teadusharu, mis uurib majanduspõhimõtete kvantitatiivseid ja statistilisi aspekte. Kuna väiksema majanduse eri tahud on omavahel seotud, on nende suhete teatav analüüs vajalik, et mõista erinevaid üksikuid komponente ja nende mõju kogu majandusele laiemalt. Need andmed on jälgitavad erinevate turujõudude tavapärastest tavadest, muutes finantsökonomeetrias eksperimenteerimise tarbetuks. Lisaks kasutatakse finantssektorile ja investeerimisuuringutele üldiselt kasulike majandusandmete leidmiseks mitmeid erinevaid mudeleid. Selle distsipliini kõige kasulikum aspekt on portfellihalduse ja riskijuhtimise valdkonnas.
Majandusökonomeetriad, inimesed, kes uurivad finantsökonomeetriat, kasutavad majanduse komponentide modelleerimiseks ja analüüsimiseks peamiselt regressioonianalüüsi põhimõtet. Statistiline analüüs ja erinevate muutujate sihtimine annab teadlastele vajalikku teavet, et teha järeldusi turu teatud aspekti ja selle seose kohta teise turu tunnustega. Täpsemalt, regressioonanalüüs tuvastab muutuja, mis sõltub sihtfunktsioonist, identifitseerides samal ajal turu erinevad sõltumatud muutujad. See aitab määrata, mida nimetatakse tingimuslikuks keskmiseks, mis on viis majanduses juhusliku teguri tõenäolise väärtuse leidmiseks.
Andmekogumid on veel üks oluline vahend ökonomeetriliste tegurite määramisel. Ökonomeetrikud saavad kasutada jälgitavaid andmeid ja koostada need kasutatavatesse vormingutesse, mis annavad teavet. Aegridade andmekogumid on üks näide, milles teatud majanduse aspektid, näiteks kauba või teenuse maksumus, koostatakse konkreetse aja jooksul. Kuna hind kõikub, võimaldavad andmed teadlasel jälgida muid tegureid, mis võivad muutusi põhjustada. Näiteks kui paberi hind kümne aasta jooksul langeb, saab otsuse teha välismõjude põhjal. Ökonomeetrium saab andmeid seostada, analüüsides kodumajapidamises taaskasutamise suurenemise mõju või rakendades puude odavnemise mõju toimunud hinnamuutustega.
Finantsökonomeetria töötati välja 20. sajandi alguses peamiselt Nobeli preemia laureaadi Ragnar Frischi töö kaudu. Ta töötas välja nii andmekogumite kui ka regressioonanalüüsi meetodid vastavalt 1920. ja 1930. aastatel. Frisch aitas luua ka Econometric Society, organisatsiooni, mis aitab luua seost matemaatika ja majanduse vahel. Kaasaegsed teadlased, nagu Pennsylvania ülikooli professor Lawrence Klein, tuginesid nendele kontseptsioonidele 1980. aastatel, et viia finantsökonomeetria arenenud modelleerimistehnikate abil arvutiajastusse.