Mis on fikseeritud intressimääraga sularaha ISA?

Fikseeritud intressimääraga sularaha ISA on teatud tüüpi individuaalne säästukonto või ISA, mida pakutakse Ühendkuningriigi elanikele. Ühendkuningriigis aitab ISA kontoomanikul säästa raha või varasid konkreetsel maksuaastal maksustamise eest. Kodanikud loovad ISA-sid maksuvabade säästude hoiustamiseks, mis teenivad fikseeritud intressimäära, kogudes seeläbi aja jooksul rohkem raha.

Sularaha ISA on selline, mis koosneb raha säästudest. On ka mitut muud tüüpi ISA-sid, mis hoiavad erineva riskireitinguga või erinevates sektorites aktsiaid ja aktsiaid. Segatud ISA võib hoida nii sularaha kui ka aktsiaid.

Fikseeritud intressimääraga sularaha ISA kontoomanik lihtsalt maksab igal maksuaastal raha ja saab tagastatud intressimäära maksustamata. Tulevikus võivad kehtida maksud ja ka trahvid, kui üksikkonto omanik võtab raha välja enne kokkulepitud tähtaja möödumist. Peamine eristav tegur on aga see, et intressimäär püsib stabiilsena.

Neile, kes kaaluvad ISA kasutamist, on fikseeritud intressimääraga raha ISA alternatiiviks reguleeritava intressimääraga ISA-le. Reguleeritava intressimääraga ISA puhul võib tagastatav intressimäär varieeruda koos Inglismaa keskpanga peaintressimäära muutustega. Vastavalt tööstusharu standarditele võivad kehtida ka muud muudatused. Teisest küljest pakub fikseeritud intressimääraga sularaha ISA kontoomanikule võimalust tagada konkreetne intressimäär antud ajavahemikuks, mille jaoks ISA luuakse.

Fikseeritud intressimääraga sularaha ISA-de jaoks on konkreetsed „tähtajad”, mille puhul intressimäär on kivisse raiutud. Ühendkuningriigi säästjad saavad valida üheaastase fikseeritud intressimääraga sularaha ISA, kaheaastase fikseeritud intressimääraga sularaha ISA või mõnevõrra pikema säästmise tähtaja. Igal sularaha ISA-l on oma eelised ja puudused, mis tõmbavad ligi neid, kes on aja jooksul kapitali kogunud.

Teistes riikides on üksikisikute ja perede säästmise stimuleerimiseks oma meetodid. Paljud tööstusriigid suhtuvad säästmisse sarnaselt, olgu selleks siis kodumajapidamiste kapitali kogumise soodustamine või riikliku börsi või muu turu kasutamise edendamine üksikutele investoritele oma rikkuse loomiseks. Igal riigil on ka oma konkreetne poliitika hoiuste maksustamise ja muude finantskeskkonna aspektide osas.