F trompet on trompet, mis on loodud mängima F võtmes. Erinevad trompetid on ehitatud erinevatesse klahvidesse, nii et mängijad saavad neid mängida kindlas võtmes, loomulikult vastavalt trompetinuppude või klahvide loomulikele kalibreerimata positsioonidele. . Konkreetse trompeti mängimiseks erinevas muusikalises võtmes peavad mängijad muusika üle võtma, et välja selgitada, kuidas oma positsioone metsasarvel muuta.
F-trompet ei ole kõige levinum trompetitüüp. Kõige tavalisem tavapärane trompet on ehitatud B-korpuse võtmes. F-trompet kipub olema “bassi” trompet või sellel on madalam nootide ulatus.
Klassikalises muusikas kirjutasid arhailiste ajastute heliloojad mõnikord trompetile muusikat F. F. Nende palade esitamisel tulevad kasuks trompetid. Mõnikord on nad seetõttu populaarsed orkestrite ja muude ametlike muusikarühmade seas.
Moodsamal ajal on toodetud teist tüüpi trompeteid F võtmes. Ühte neist nimetatakse “frumpetiks”. Selline metsasarv aitab rahuldada trompetistide vajadusi, kes soovivad mängida muusikat F võtmes loomulikult.
Muusikaeksperdid märgivad, et mõned muusikagurmaanid peavad F-trompetit selle instrumendi jaoks palju soovitavamaks mudeliks. Need isikud ei hinda hariliku B-trompeti häält, leides, et selle helid on liiga tinased või nasaalsed. Mõned neist eelistavad F-trompeti heli, mida mõned kirjeldavad kui täielikumat või kuninglikumat. Seda pilli mänginud muusikud ütlevad, et selle kõla sarnaneb tüüpilise metsasarve kõlaga.
Vaskpuhkpillide eksperdid suudavad tuvastada kahte erinevat tüüpi F-trompetit, bass-F ja kontralt-F-trompetit. Barokk- ja klassikaliste perioodide uuringute kohaselt peavad paljud eksperdid bass-F-trompetit tegelikult autentsemaks kui B-trompetit. Mis puutub kontratrompetti, siis mõned peavad selle kasutamist ebaselgemaks. Näiteks viitavad klassikahuvilised bass-F-trompetite sagedasele kasutamisele selliste heliloojate nagu Sibeliuse varasemates teostes, kus hilisematel perioodidel tõusis tavalisema instrumendina esile kaasaegne B-trompet.