Ettevõtte võlakiri on teatud tüüpi tagatiseta investeering, mille ettevõte emiteerib raha kogumiseks. Võlakirjad on levinud võlakirjade vorm ja tavaliselt ei aegu nende tähtaeg enne, kui investor on neid hoidnud kümme või enam aastat. Kui ettevõte kuulutab välja pankroti, makstakse võlakirjade omanikele liht- ja eelisaktsionäride järel tasu. Ettevõttel on vahetusvõlakirjade emiteerimise võimalus, mis tähendab, et teatud aja möödudes saavad investorid võlakirju konverteerida aktsiateks.
Kui ettevõte emiteerib ettevõtte võlakirja, ei ole see tagatud vara või muu tagatisega. Tagatisvõlg, näiteks autolaen, sisaldab vara, mille saab likvideerida, kui võlga ei suudeta tasuda. Tagatisasendajate müügist saadud rahasumma maksena investorile. Tagatiseta võlg on suurem risk ja investorid ei võta tavaliselt võlakirjainvesteeringuid, välja arvatud juhul, kui ettevõttel on kindel krediidireiting ja maksete ajalugu.
Võlakirjad on kõige levinum ettevõtete võlakirjade tüüp, kuna nendega kaubeldakse avalikult erinevatel rahvusvahelistel turgudel. Kui investor ostab võlakirja, vahetab ta kapitali nõude vastu ettevõtte tulevase tulu vastu. Võlakirja võib müüa hinnaga, mis on selle lunastusväärtusest kõrgem, madalam või kõrgem. Näiteks võlakirja, mis müüakse üle nominaalväärtuse, ostmine maksab rohkem, kui investor suudab selle tähtaja lõpus tagasi teenida.
Ettevõtte võlakirjadel, mis müüvad üle oma nimiväärtuse, on hinnavahe korvamiseks tavaliselt kõrgem intressimäär. Kuna tegemist on suurema pikaajalise riskiga, kompenseeritakse investorit suurema tootlusmääraga. Võlakirjadel, mis müüvad alla oma nimiväärtuse või allahindlusega, on tavaliselt madalam tootlus, kuna pikaajaline risk on väga väike. Madala riskiga võlakirjade näide on riigi valitsuse emiteeritud 30-aastane võlakiri.
Ettevõtte vaatenurgast kaasneb ettevõtte võlakirjade emiteerimisega ka suurem pikaajaline risk. Kuigi ettevõte saab oma tegevuse jätkamiseks vajaliku lühiajalise kapitali, võib suur hulk emiteeritud võlakirju kaasa tuua tulevikus finantsprobleeme. See probleem tekib tavaliselt siis, kui ettevõtted ei suuda saavutada pikaajalist müügikasvu ja kasumlikkust. Kuna võlakirjaseadus näeb ette, et võlakirjad on üks viimaseid maksekohustusi, mis tuleb pankroti tekkimisel täita, võib suur summa tasumata võlga vähendada ettevõtte krediidireitingut.