Ettemakstud matusekulud on matusebüroo kulud, mis korraldatakse ja tasutakse enne inimese surma. Need kulud hõlmavad kõiki matusebüroo poolt teenuste eest hinnatud tasusid, kuid tavaliselt ei hõlma kalmistu või krematooriumi kulusid, vaimulike kulusid ega surmatunnistuse saamise kulusid. Inimene saab nende kulutustega hakkama, tasudes matusebüroole otse ettemaksu või tehes hoiukonto, kus kasusaajaks on matusebüroo. Paljud jurisdiktsioonid pakuvad maksusoodustusi ja muid kaalutlusi matusekulude ettemaksmisel ning reguleerivad protsessi kuritarvitamise vältimiseks.
Paljud inimesed otsustavad oma võimaliku surma jaoks ette korraldada. See võimaldab inimesel otsustada, kuidas ta soovib, et matused kulgeksid, ja eemaldab lähedastelt nende otsuste tegemise stressi kaotuse ajal. Matusebürood on selle soovi ära kasutanud, pakkudes kahte võimalust nende otsuste tegemiseks eelnevalt. Üksikisikud saavad matuse ette planeerida või selle ette maksta. Eelplaneeritud matused on lihtsalt kirjalik plaan, mis väljendab inimese soove ja mida hoitakse failis valitud matusebüroos, samas kui inimene jagab raha ettemakstud matusevõimaluse eest.
Mõned jurisdiktsioonid reguleerivad ettemakstud matusekulusid, et vältida kuritarvitavaid müügitaktikaid ja eksitavaid lubadusi. Ettemakstud matusekuludega seotud raskused, mis võivad tekkida reguleerimata olukordades, hõlmavad matusebüroode tegevuse lõpetamist enne täitmata ettemakstud kohustuste täitmist ja raha mitte kunagi tagastamist, halvema kauba asendamist kulude suurenemise tõttu ja mitte kunagi perekonna teavitamist, et kulud on surma hetkel ette makstud. Paljude jurisdiktsioonide avalik kord toetab ettemakseprotsessi standardimist, et inimesed ei jääks surma hetkel abinõudeta ja eakatelt ei jäetaks raha ebapiisavate korralduste tõttu välja.
Korralikult reguleeritud ettemakstud matusekulude maksmise protsess olukordades, kus isik otsustab matusebüroole otse maksta, nõuab sageli kodult raha paigutamist intressikandvale kogumiskontole, kus isik on kasusaaja. Matusebüroo on kohustatud teatama konto loomisest valitsevale jurisdiktsioonile. Samuti peab ta igal aastal saatma abisaajale ja maksuhaldurile aruande konto oleku kohta. See võimaldab jurisdiktsioonil raha enda valdusesse võtta juhul, kui seda kunagi ei nõuta, ja maksuhalduril nõuda hüvitise saajalt intresside pealt maksude tasumist. Tavaliselt lubab enamik jurisdiktsioone maksumaksjatel konto põhisaldo tulust maha arvata.