Etnofarmakoloogia uurib etnilisi rühmi ja nende tervist, kuidas nende tervis on seotud nende elustiili ja ravimite – nii traditsiooniliste kui ka ravimite – kasutamisega – kas see ravim on spetsiifiline piirkonnale, kus rühm elab, ja kui kaua see ravim on olnud. selle rühma kasutamine. Mõiste etnofarmakoloogia võeti esmakordselt kasutusele 1967. aastal hallutsinogeensete taimede uurimisel. See on rühmitatud etnofarmaatsia suurema haru alla, mis vaatleb nii traditsioonilise meditsiini tajumist kui ka kasutamist ühiskonnas. Etnofarmakoloogia hõlmab suurt hulka teadlasi erinevatelt erialadelt.
Etofarmakoloogiaga seotud teadus on etnobotaanika, mis uurib, kuidas erinevad kultuurid kasutavad ravimtaimi konkreetselt. Viimastel aastatel on etnofarmakoloogia muutunud üha populaarsemaks, kuna rohkem uuringuid kinnitab taimede kasulikku mõju inimeste tervisele. Farmakognoosia, looduslikest allikatest pärinevate ravimite uurimise arenenud areng on andnud tugeva teadusliku toetuse taimede raviomaduste edasiseks uurimiseks. Etnofarmakoloogia uuringute kaudu avastatakse uusi ravimeid. Paljud tänapäeva ühiskonnas kasutatavad ravimid pärinevad vähemalt osaliselt looduslikest allikatest.
Farmakoepidemioloogia mängib rolli etnofarmakoloogias, hõlmates ravimtaimede kasutamise uurimist suurtes etnilistes rühmades. Sel viisil ravimtaimede uurimine aitab hinnata taimse päritoluga ravimi kasulikke mõjusid ja määrab võimalike kahjulike mõjude olemasolu uuritavale inimrühmale. Need on olulised uuringud looduslike ravimite avastamisel.
Etnofarmakoloogia oluline aspekt on farmakoloogia ise, mis hõlmab ravimite toimete või mehhanismide uurimist. Selles vaadeldakse, kuidas ravim bioloogilises süsteemis toimib ja kuidas see bioloogiline süsteem ravimile reageerib. Farmakoloogilised uuringud viiakse läbi laborites, mõnikord kasutatakse loomi. Põhimõtteliselt, kui leitakse, et ühendil on raviomadused, peetakse seda ravimaineks.
Etnofarmakoloogia laieneb ka toiduainete kui ravimi uurimisele. Teatud toiduainete aspektidel on teadaolevalt raviomadused; näiteks on teada, et punastest viinamarjadest saadud resveratrool on võimas antioksüdant ning kaladest pärinevatel oomega-3 rasvhapetel eikosapentaeenhape (EPA) ja dokosaheksaeenhape (DHA) on põletikuvastase toimega. Toidu ravikomponente ekstraheeritakse ja müüakse sageli toidulisanditena, mis ei ole toidu või ravimina reguleeritud. Neid võib lisada ka tagasi toiduainetele, muutes toidu “funktsionaalseks toiduks” – toiduks, millel on väidetavalt tervisele kasulik mõju lisaks toidukauba põhitoitumisele.
Kuigi inimesed on looduslikke aineid tervendamises kasutanud sajandeid, on sellest teadusest saanud alles hiljuti tunnustatud ja aktsepteeritud ravimeetod. Teaduse kasv selles valdkonnas kinnitab seda, mida traditsioonilised kultuurid on läbi aegade praktiseerinud. See valideerimine on suurendanud teadlikkust ja usaldust looduslike toodete vastu tervenemise vastu.