Esteetiline distants on kirjanduslik termin, mis kirjeldab publiku emotsionaalset kaasatust loosse. See võib viidata lugudele mis tahes meedias, sealhulgas romaanid, näitemängud, filmid, koomiksiraamatud ja isegi tugeva jutustava sisuga videomängud. Asjatundlikud jutuvestjad saavad suurendada publiku kaasatust loosse erinevate tehnikate abil, mis panevad nad tegelasi samastama või nendega kaasa tundma. Nende tehnikate mõistmine on oluline kõigile, kes soovivad edukat jutuvestmist. Mõned kirjanikud suurendavad teadlikult esteetilist distantsi publiku ja tegelaste vahel, et suunata publiku tähelepanu loo teistele aspektidele.
Dramaatilise struktuuri psühholoogiat ja tehnikaid on uuritud sajandeid. Varakult täheldati, et publik on loosse emotsionaalselt rohkem kaasatud, kui on vähemalt üks tegelane, kellega nad saavad samastuda. Kui publik samastub tugevalt tegelase või tegelastega, kogevad nad loo emotsionaalseid kõrg- ja mõõnaperioode nii, nagu elaks nad seda ise läbi. Seda peetakse lähedaseks esteetiliseks distantsiks. Paljude lugude jaoks on see ideaalne ja kirjanikud kulutavad selle efekti loomiseks palju energiat ja aega.
Publiku ja antud tegelase vahelise esteetilise distantsi vähendamiseks on palju tehnikaid. Üks võimalus on lasta tegelaskujul olla taustast, mis tekitab loomulikult kaastunnet, nagu vaesus või kaotus; näiteks tegelase orvuks muutmisega. Tegelast, kelle aspektid jagavad suur osa antud elanikkonnast, nimetatakse “igameheks”. Esimeses isikus narratiiv on ka tõhus vahend publiku loosse tõmbamiseks. See annab publikule vahetu tunde, võimaldades neil kogeda loo sündmusi täpselt nii, nagu seda teeb vaatenurga tegelane.
Väidetavalt rikub esteetilist distantsi kõik, mis tuletab publikule meelde, et lugu pole tõsi. Tavaliselt on see tahtmatu ja tuleneb sellistest probleemidest nagu ebareaalne dialoog romaanis või väikese eelarvega eriefektid filmis. Oskus rääkida haaravat lugu igal juhul on hea jutuvestja tunnus. Paljud edukad filmitegijad pälvisid kõigepealt tähelepanu tänu oma võimele kaasata publikut ja sulgeda esteetilist distantsi, hoolimata väikese eelarvega töötamisest. Mõnikord on aga jutuvestjal esteetilise distantsi suurendamiseks tahtlik põhjus.
Kuulus saksa näitekirjanik Bertolt Brecht algatas protsessi, mida ta nimetas verfremdungseffektiks ehk distantseerivaks efektiks. Näiteks võivad näitlejad pöörduda publiku poole otse, karakterina, nii et publik ei saaks enam täita erapooletu vaatleja rolli. Brecht uskus, et see efekt võimaldab publikul analüüsida seda, mida nad näevad, selle asemel, et loosse “eksida”, nagu enamik kirjanikke kavatses. Ta lootis, et see paljastab tema loo aluseks olevad sotsiaalsed probleemid ja võib-olla motiveerib publikut otsima reaalseid lahendusi. Tänapäeval tuntakse tegelase publiku poole pöördumise mõju filmides, teles ja teatris kui “neljanda seina purustamist”.