Erimajandustsoon (SEZ) on piirkond riigis, kus on leebenenud finants- ja majandusseadused. Seadusi muudetakse eesmärgiga meelitada ligi välisinvestoreid, kes võiksid olla huvitatud äritegevusest piirkonnas, kus neid koheldakse soodsalt. Üks näide erimajandustsoonist on vabakaubandustsoon, kuigi need on ka palju muud tüüpi erimajandustsoonid. Mõned kõige kuulsamad on Hiinas, kus valitsus on selliseid piirkondi loonud alates 1980. aastatest.
Mõnikord on riigi valitsus erimajandustsooni arendamise eestvedajaks, teistel juhtudel võib selleks olla kohalik omavalitsus, eesmärgiga elavdada kohalikku majandust. Sellised tsoonid töötatakse sageli välja koostöös suurte välisinvestoritega, näiteks ettevõtetega, kes soovivad rajada tsooni tehaseid. Tsoonis vähendatakse makse ja neid võidakse täielikult alandada, ettevõtted maksavad madalamaid tariife ja muid finantseeskirju leevendatakse. Erimajandusvööndis võib olla ka vähendatud keskkonnaregulatsioone.
Erimajandusvööndi idee seisneb selles, et see stimuleeriks kiiret majanduskasvu. Välisinvestoreid meelitades saavad riigid oma majanduse ja elutingimuste parandamiseks kasutada teiste riikide rikkust. Sellised tsoonid võivad areneda väga kiiresti, meelitades ligi töötajaid kõikjalt piirkonnast, ja võivad pakkuda ka juhtkonnas töötavatele inimestele edasiminekuvõimalusi. Kohalikud ettevõtjad saavad kasutada ka erimajandustsoonide tingimusi.
Paljud riigid on erimajandustsoonide tõttu kogenud majandusbuumi. Inimesed, kes valivad tsoonides töötamise, võivad teenida kõrgemat palka kui riigi teistes piirkondades ning saata raha koju, et parandada elamistingimusi väljaspool tsooni. Püüdlused välisinvesteeringute meelitamiseks võivad olla väga tõhusad, andes vastuvõtvatele riikidele nende suurenenud rahvusvahelise positsiooni tõttu rohkem majanduslikku ja poliitilist võimu.
Selliste tsoonide teket on kritiseeritud mitmest erinevast vaatenurgast. Mõningane on mure, et erimajandustsoonide loomine võib potentsiaalselt välja tõrjuda põliselanikke, kellele ei pruugita maa kaotamise eest õiglast hüvitist saada, ja seega võivad erimajandustsoonid tekitada põgenikke. Samuti on kritiseeritud keskkonna- ning töötervishoiu ja tööohutuse seaduste leevendamist, kuna see võib ohustada keskkonda ja elanikkonda. Kui ettevõtted koondavad saastavad tehased ja tööstused leebemate keskkonnastandarditega tsoonidesse, on riikidel raske kehtestada ja jõustada keskkonda kaitsvaid seadusi.