Sünteetilised kütused on mis tahes vedelkütus, mis on valmistatud millestki, millel on energiat – näiteks kivisüsi, maagaas, tõrvaliivad või biomass. Seevastu looduslik kütus oleks midagi nafta sarnast. Sünteetilisi kütuseid nimetatakse sageli sünteetilisteks kütusteks.
1944. aastal, kui USA kaevandusbüroo juhitud programmina loodi sünteetiliste vedelkütuste programm, toetas Ameerika Ühendriikide valitsus investeeringutega sünteetiliste kütuste tootmist. Selle tulemusena on gaasi- ja naftafirmad saanud suure tõuke neid kasutama, nagu paljud teevad – näiteks Shell, Exxon, Statoil, Rentech ja Syntroleum. Kongress peatas selle sünteetiliste kütuste programmi aga 1985. aastal, olles kulutanud 8 aasta jooksul 40 miljardit USA dollarit (USD). 1970. aastatel loodi sünteetiliste kütuste suunas liikumisel sünteetiliste kütuste maksukrediidi programm. TECO, Progress Energy, DTE ja Marriott on seda ära kasutanud.
Sünteetilised kütused klassifitseeritakse selle põhjal, millist lähteainet nende loomisel kasutati. Kolm kõige silmapaistvamat protsessi on kivisüsi vedelikeks (CTL), gaasist vedelikeks (GTL) ja biomassist vedelikeks (BTL).
Kõige laialdasemalt kasutatav sünteetilise kütuse vorm on veeldatud kivisüsi ja selle derivaadid. Natsi-Saksamaa poolt välja töötatud Fischer-Tropschi protsess, mida Sasol täna Lõuna-Aafrikas kasutab, on üks enim kasutatavaid söe, aga ka biomassi või maagaasi sünteetilisteks kütusteks muundamiseks.
Ükskõik, mida te sünteetiliste kütuste tootmiseks kasutate, on esimene samm selle muundamine süsinikmonooksiidiks ja vesinikgaasiks. Maagaaside nagu metaan gaasis nõuab see osalist põlemist. Söe või biomassi puhul on vajalik gaasistamine, mis tähendab materjali kombineerimist vee ja hapniku või õhuga kõrgel temperatuuril. Söes sisalduv süsinik ühineb vees oleva hapnikuga, moodustades süsinikmonooksiidi, samas kui järelejäänud vesinikuaatomid tekitavad gaasilist vesinikku. See tekitab süngaasiks nimetatavat ainet, mida saab ise kasutada kütusena või töödelda edasi diislikütuseks või muuks derivaadiks.
Diislit valmistati varem ainult naftast, mistõttu seda hakati nimetama petrooleumiks. Tänapäeval kasutatakse selle valmistamiseks muid aineid, näiteks biomassi või maagaasi, seega biodiislit.