Uskuge või mitte, erakonnad teenivad peale 95% kõigist vaidlustest, mis aegade algusest peale alguse said, eesmärki. Need aitavad määratleda potentsiaalsete valijate uskumusi ja seisukohti olulistes küsimustes ning kasutavad seda tugevust arvudes, et saada ametisse neid seisukohti jagavad kandidaadid. Praegu on USA-s kaks suurt poliitilist parteid, Demokraatlik Partei ja Vabariiklik Partei. On ka mitmesuguseid kolmandaid osapooli, kuid nende poliitilist mõju peetakse üldiselt parimal juhul marginaalseks.
Jämedalt öeldes teenivad erakonnad poliitilises maailmas sama eesmärki, mida usumaailmas teenivad konfessioonid või sektid. Kui üksikisik oleks saarel ainus elusolev inimene, loetaks tema sõna seaduseks. Kui aga saabub teine inimene, tekivad peaaegu paratamatult eriarvamused. Kuna inimesi saabub järjest rohkem, võivad need erinevused elanikke jagada erinevatesse mõttelaagritesse. Saarel koos elamine oleks endiselt kõigi jaoks prioriteet, kuid eriarvamused selle eesmärgi saavutamise kohta eksisteeriksid alati.
Laiemas plaanis esindaksid erakonnad kõiki neid erinevaid mõttelaagreid. Mõned parteid koosnevad väga liberaalsetest liikmetest, kes usuvad, et suurem riigi valitsus on kohustatud pakkuma olulisi teenuseid kõigile kodanikele. Teised koosnevad väga konservatiivsetest liikmetest, kes usuvad, et väiksem riigi valitsus peaks lubama erasektoril sellist abi pakkuda. Just sellised poliitilised erimeelsused tekitavad vajaduse vähemalt kahe erakonna järele, millest üks on progressiivsem ja teine konservatiivsem.
Erakonnad aitavad määratleda ka konkreetseid küsimusi ja seisukohti, mis sobivad nende laiapõhjalise konservatiivse või liberaalse kallakuga. Demokraatlik partei võib näiteks võtta konkreetselt ametliku seisukoha vastuolulises küsimuses, nagu abordiõigused. Vabariikliku partei seisukoht võib olla elumeelne. See protsess jätkub paljude oluliste või vastuoluliste küsimuste puhul. Üksikud valijad, kes soovivad end erakonnaga ühtlustada, saavad võrrelda iga partei seisukohta või platvormi ja otsustada, milline neist on nende isiklike tõekspidamistega kõige paremini kooskõlas.
Nende rühmade teine eesmärk on tugevus numbrites. USA ei ole tõeline demokraatia, vaid pigem esindusvabariik. Logistilise õudusunenäo asemel, kus iga paari aasta tagant kandideerib 300 miljonit inimest valitud ametikohale, otsivad erinevad erakonnad aktiivselt kvalifitseeritud kandidaate, kellel on vajalikud oskused ja veendumuste struktuur, et esindada oma partei platvormi ametiajal. Kõik poliitilised kandidaadid ei nõustu täielikult oma partei seisukohaga üksikküsimustes, kuid oleks õiglane eeldada, et demokraatide kandidaat oleks mõõduka kuni liberaalse kallakuga, samas kui vabariiklaste kandidaat oleks oma mõtteviisilt mõõdukas kuni konservatiivne.
Kaht suurt erakonda on süüdistatud teiste palju vähemate ressurssidega rühmituste hääle summutamises. Siiski on olnud kolmandaid osapooli, millel on olnud märgatav mõju riiklike valimiste tulemustele. Kolmandate osapoolte kandidaatidel, nagu Ross Perot ja Ralph Nader, on olnud võimalus tõmmata hääli suuremate erakondade kandidaatide hulgast ja teavitada valijaid oma parteide platvormidest. Paljud väiksemad parteid võtavad aga rutiinselt vastuolulisi seisukohti sellistes küsimustes nagu marihuaana legaliseerimine või esitavad rohujuuretasandi poliitiliseks harjutuseks äärekandidaate.