Epistolaarset romaani nimetatakse ka kirjaromaaniks, sest jutustamine toimub kirjade, võib-olla ka päevikukirjete ja aeg-ajalt ajalehearuannete vormis. Kiri on arhailine termin kirja jaoks. Seda tüüpi romaanis kasutatakse huvitavat kirjanduslikku tehnikat ja see võimaldab kirjanikul kaasata oma loosse mitu jutustajat. See tähendab, et lugu saab rääkida ja tõlgendada mitmest vaatenurgast.
Esimene tõeline epistolaarne romaan oli 17. sajandi teos “Armastuskirjad aadliku ja tema õe vahel”, mille on kirjutanud Aphra Behn. Erinevalt paljudest järgnevatest romaanidest kõlab teose mitmes köites ka jutustaja hääl, kes seob kokku kirjad ja kommentaarid kõigi tegelaste kohta. See aspekt kadus hilisemates teostes, kui seda tüüpi romaan 18. sajandil populaarseks sai.
Nendest 18. sajandi teostest olid kuulsaimad Samuel Richardsoni omad. Mõlemad tema romaanid Pamela ja Clarissa olid kirjade romaanid. Prantsuse romaanikirjanik Pierre Ambroise François Choderlos de Laclos kirjutas ühe tänapäeva kõige äratuntavama epistolaarse romaani “Ohtlikud sidemed” (Les Liaisons Dangereuses), mis on olnud inspiratsiooniks kaasaegsetele näidenditele ja kahele populaarsele filmile.
Nagu iga romaanivormi puhul, langes ka epistolaarromaan soosingust ning kirjanikud hakkasid seda kopeerima ja mõnitama. Jane Austen üritas siiski kirjutada edukat lühiteost Lady Susan. Siiski hakkasid sellised paroodiad nagu Henry Fieldingi Shamela ilmnema sajandi keskpaigas.
Kuigi see romaani vorm muutus vähem populaarseks, jätkusid jõupingutused selle taaselustamiseks 19. sajandil ja mitmed väga tuntud kirjanikud näitasid üles suurt vormioskust. Nende hulgas kasutavad Wilkie Collinsi müsteeriumiteosed, eriti filmides “Naine valges” ja “Kuukivi”, kirju, aruandeid, transkriptsioone ja päevikukirjeid, et edastada mitut seisukohta ja edendada süžeed. Bram Stokeri “Draculat” peetakse ka epistolaarseks romaaniks, mis on väga mõjus ja haarab jätkuvalt kaasaegse publiku kujutlusvõimet.
Alice Walker andis vormile suurt au ka oma romaanis „Lilla värv”, mis esindas vormi kaasaegset võtmist. Stephen Kingi esimene tuntud romaan Carrie ühendab samuti epistolaarseid elemente. Nagu Aphra Behni teos, sisaldab see ka kõiketeadvat jutustajat.
Võib-olla on epistolaarse romaani kõige põnevamad kaasaegsed võtted praegused “e-kirjade romaanid”, mis on kirjutatud viimastel aastatel. Kuna ametlike kirjade kirjutamine on muutunud üha harvemaks, on meili kasutamine muutunud paljude inimeste jaoks suhteliselt tavapäraseks. Nendest hiljutistest näidetest on ehk kõige paeluvam Matt Beaumonti romaan e. Mitme inimese narratiivi kasutades koosneb romaan täielikult reklaamiagentuuris töötavate inimeste kirjutatud meilidest. Raamat on tumedalt koomiline pilk reklaamimaailmale, milles Beaumont kunagi töötas, ja annab õiguse moderniseeritud vormile.