Ennui on sõna, mida kasutatakse loiduse või rahulolematuse seisundi kirjeldamiseks. Seda kasutatakse sageli vaheldumisi sõnaga “igavus”, kuna mõlemad sõnad kirjeldavad sarnast vaimset seisundit. Ennu võib põhjustada huvipuudus ümbritseva keskkonna vastu või üldine vähene aktiivsus, mis soodustab tüdimust, loid olekut. Paljud inimesed kogevad seda mingil eluperioodil ja selle tunde vastu võitlemiseks on erinevaid viise.
Selle sõna ajalugu on pikk ja üsna sassis. See algas ladina keeles nagu mihi in odio est, mis tähendab enam-vähem “mulle ei meeldi”. Hilisemas vulgaarses ladina keeles rikuti see fraas inodiare’iks, “vaenulikuks muutma”, mille prantslased laenasid ärritajaks, “tüütama või tüütama”. 13. sajandil võtsid inglased selle sõna üle, muutes selle sõnaks “tüütama”, samas kui prantsuse keeles muutus see igavuse pärast ennui’ks. 17. sajandi inglise aadli liikmed hakkasid viisakas seltskonnas oma rahulolematuse kirjeldamiseks kasutama uut prantsuskeelset sõna ja seda on kasutatud sellest ajast peale.
Ennuil võib olla mitmeid vorme. Näiteks 17. sajandi vabaaja tundides kaebasid naised sageli seda tunnet nende lämmatava elu tõttu. Piiratud vaid mõne heakskiidetud tegevusega, leidsid paljud aadlinaised end oma eluga sügavalt rahulolematust, kaebades sõpradele ja naabritele, kellest paljud olid samas olukorras.
Paljud inimesed omistavad ennui kõrgema klassi liikmetele, kasutades samal ajal sõna “igavus”, et kirjeldada sama seisundit madalama klassi inimeste seas, võib-olla seetõttu, et “ennui” kõlab kultiveeritumalt. Seda terminit kasutatakse ka kunstiringkondade liikmete seas. Mõnikord kirjeldatakse muusikuid ja teisi esinejaid sellises seisundis, mille põhjuseks on näiteks huvide puudumine nende kuulsuse ja järgijate vastu, samas kui kunstnikud võivad kurta selle üle, kuidas see nende töö kvaliteeti mõjutab.
Inimesed võivad soovi korral julgelt kasutada sõna “igavus” ja “igavus” enam-vähem sünonüümidena. “Ennui” kõlab kindlasti auväärsemalt; inimene võib valida termini, mis kirjeldab näiteks igavas loengus istumise kogemust, jäädes kodus istudes veedetud päevade jaoks “igavusele”.