Mõiste enim eelistatud riik (MFN) viitab staatusele, mille üks riik annab teisele, näitamaks, et see konkreetne riik saab kauplemisel konkreetseid eeliseid. Tavaliselt väljendub see madalamate impordimaksudena, mida nimetatakse tariifiks, ja imporditud kaupadele kehtestatud kõrgemate kvootidena. See tähendab, et maakond, kellele antakse enamsoodustusrežiimi staatus, on võrdne mis tahes muu staatuse saanud riigiga. Tavaliselt antakse see siis, kui üks riik soovib suurendada kaubavahetust teise riigiga.
Enne Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) loomist 1994. aastal vahendas enamik potentsiaalseid kaubanduslepinguid Üldine tolli- ja kaubanduskokkulepe (GATT). GATT moodustati 1949. aastal pärast Teist maailmasõda. Asjaomased riigid olid sel ajal püüdnud läbi rääkida Rahvusvahelise Kaubandusorganisatsiooni (ITO) loomiseks, kuid see ei õnnestunud. Seejärel moodustati ÜRO vahendamisel GATT. WTO tegutseb endiselt GATTi põhiprintsiipide alusel ja on nüüd organ, mis vastutab kõigi MNF-lepingute jõustamise eest.
Enimsoodustusrežiimi andmise peamised eesmärgid on diplomaatilised põhjused või kahe riigi vahelise kaubavahetuse parandamine. Sellel on palju eeliseid, millest vähim on suhete parandamine riigiga. Muude eeliste hulka kuulub tasude arvutamise lihtsus ning samad tariifid ja impordipiirangud kehtivad igale enamsoodustusrežiimi staatusega riigile, seega pole vaja teistsugust arvutamismäära. Samuti võrdsustab see turgu väikeriikide jaoks, kes ei pruugi olla suutelised iseseisvalt paremaid kaubanduslepinguid sõlmima või läbi rääkima, ning hoiab ära võimalikud erimeelsused erinevate riikide vahel, et nad sunniksid neid maksma kõrgemate tariifidega.
Vaatamata eelistele on enamsoodustusrežiimil oma väljakutsed ja võimalikud puudused. Üks puudus on see, et arenguriigid ei pruugi olla võimelised ekspordiga sammu pidama. On pakutud arengumaadele GATT-i kohaselt sooduskohtlemist, kuid seda on olnud raske reguleerida. Teised võimalikud konfliktid on olnud varasemate vaidluste või lahkarvamuste areenil, nagu sõda, mille tõttu on kahel riigil olnud põhjusi mitte kaubandusega tegeleda. Mõnda neist küsimustest käsitletakse eranditena ja need on lahendatud vastuolulise doktriini muutmise või tühistamise näol.
Muud küsimused puudutavad piirkondlikku kaubandust. Mõnel koosseisul, näiteks Euroopa Liidul, on omavaheline kaubandus palju vabam kui liikmesriikide ja teiste riikide vahel. Sarnane olukord on tekkinud ülejäänud Põhja-Ameerika vabakaubanduslepinguga (NAFTA) Ameerikas. Neid probleeme peetakse tavaliselt eranditeks, kuid need võivad tulevikus kaasa tuua teistsuguse kaubandusvormi. Näiteks Ameerika Ühendriigid on juba nimetanud enamsoodustusrežiimi staatuse ümber püsivateks normaalseteks kaubandussuheteks lihtsalt seetõttu, et enamikul riikidel oli see staatus juba olemas ja mõiste tundus aegunud.
SmartAsset.