Enesepsühholoogia töötas välja Heinz Kohut (1913-1981) Chicago Psühhoanalüüsi Instituudis. See on psühhoanalüütilise mõtte koolkond, mis usub, et vaimuhaigused on arenguhäirete tagajärg. Nartsissism, enesearmastus, oli Kohuti teooriate peamine edasiviiv tegur. Tema enesepsühholoogiasse uskumise keskmes oli indiviidi tähtsus analüütiliste raamistike ja teooriate ees. 1971. aastal andis Kohut välja oma põhjapaneva teose “Ise analüüs”, mis seadis kahtluse alla paljud tolle aja levinud teooriad.
Minapsühholoogia tunnustab nii mina elemente kui ka mõningaid psühhodünaamilise teooria osi, mille tutvustas Sigmund Freud. Psühhodünaamiline teooria kirjeldab ajendeid, konflikte ja komplekse. Kuid mitte kõik selle teooria elemendid ei sisaldunud Kohuti raamistikus.
Kohut jagas mina neljaks põhikomponendiks: ühtseks, suurejooneliseks, tuumaseks ja virtuaalseks minaks. Iga indiviid sünnib tuuma-minaga, samas kui virtuaalne mina on lapse pilt oma vanemate mõtetes. Tuuma ja virtuaalse kombinatsioon viib sidusa minani. Suurejooneline mina väljub imiku narratiivi vaatenurgast kui kogu kogemuse keskpunkt.
Enesepsühholoogia esimene element on empaatia. Kohut uskus, et vaimuhaiguse algpõhjus on vanemate suutmatus oma lastele kaasa tunda. Lapse vajadustega kooskõlas olemine tähendab, et vanemad saavad aidata lapsel liikuda suurejoonelisest minast sidusa mina poole. Kohut teoretiseeris, et empaatia võib luua suhte patsiendi ja analüütiku vahel, mis viib patsiendi enese paranemiseni.
Minaobjekt on protsess, mille käigus indiviidid laiendavad enda kujutisi objektidele ja tegevustele. Need ulatuvad spordist ehteni. Inimesed ei tunne end täielikult ilma valitud tegevuse või objektita. Enesepsühholoogia projitseerib ideed, et lapse minaobjekti harjumused mõjutavad ka tema valikuid tööl, õppimisel ja elukaaslastel. Kui see objekt pole kättesaadav, tekitab see Kohuti poolt optimaalseks nimetatava frustratsiooni, mis on omamoodi trauma.
Varased nartsissistlikud kalduvused avalduvad idealiseerimise kaudu. See minaelement näeb inimesi, kes püüavad ühendada oma minaobjekti kellegagi, keda nad idealiseerivad. Ideaalse inimesega ühenduse loomisel ammutab inimene selle inimese väge, tarkust ja headust.
Mina võtmeelement on Kohuti sõnul alter ego. Kui ego on mina sisemine areng, siis alter ego on soov olla nagu teised. Enesepsühholoogia alter ego näeb, et indiviid kohandab oma kuvandit teistega sobivaks. See viib ka sõprussuheteni, kus alter ego tunneb teise valu või tundeid.
Minapsühholoogia viimane element on kolmepoolne mina. See on bipolaarsetest häiretest eraldiseisev ja keerleb kolme sisemise pooluse ümber: suurejoonelised ja ekshibitsionistlikud vajadused, alter-ego vajadused ja vajadus kõikvõimsa kuju järele. Need poolused arenevad indiviidi suhtlusest teiste oluliste inimestega oma elus.