Endoskoopiline sfinkterotoomia on minimaalselt invasiivne kirurgiline protseduur, mille käigus väikeste sisselõigete kaudu sisestatakse instrumendid ja kaamera operatsioonikoha visualiseerimiseks, et kirurgil oleks võimalik parandada ühise sapijuha probleemi. Protseduuri ajal tehakse sisselõige Oddi sulgurlihasesse – struktuuri, mis võimaldab drenaaži ühisest sapijuhast ja pankrease kanalist, võimaldades kirurgil lisaks ummistunud sapi vabastamisele näha sissepoole ja eemaldada ummistused. Seda protseduuri teeb tavaliselt spetsialist, kuigi seda võib pakkuda ka üldkirurg.
See protseduur on näidustatud, kui patsiendil on selgelt sapiteede obstruktsioon. Sapiteede obstruktsiooni sümptomiteks võivad olla iiveldus, kõhuvalu, tume uriin ja kahvatu väljaheide. Ajalooliselt oli obstruktsiooni tuvastamiseks ja parandamiseks vaja invasiivseid operatsioone ning patsiendi riskid võivad olla suured. Endoskoopiliste kirurgiliste protseduuride väljatöötamisega said arstid juurdepääsu palju turvalisemale kirurgilisele tehnikale. Endoskoopilist sfinkterotoomiat kasutati algselt diagnostikavahendina, kusjuures arst sisestas kaamera läbi sulgurlihase sisselõike, et näha, mis patsiendi sees toimub. Tänapäeval kasutatakse seda sapiteede obstruktsioonide raviks.
Kui sapivoolu katkestab Oddi sulgurlihase või selle kohal olev ummistus, võib endoskoopiline sfinkterotoomia võimaldada kirurgil eemaldada sapikivid, mis on tavaline ummistuste allikas. Seda tüüpi protseduur võimaldab kirurgil käsitleda ka kitsendusi, kanali kitsendusi, mis raskendavad patsiendi sapi liikumist soolestikku. Ruum on väike ja kitsas ning kirurgil peab olema endoskoopiate tegemise kogemus, et vältida patsiendi vigastamist operatsiooni ajal.
Endoskoopilise sfinkterotoomia riskid võivad hõlmata infektsiooni, pisaraid või muid sapiteede ja naaberkudede vigastusi ning kõrvaltoimeid operatsiooni ajal kasutatud anesteetikumidele. Patsiendid saavad oma riske vähendada, kui arutavad enne endoskoopilist sfinkterotoomiat kirurgi ja anestesioloogiga põhjalikult läbi oma haiguslugu, järgivad hoolikalt järelhoolduse juhiseid ja teevad koostööd kogenud kirurgiga, kes on seda protseduuri varem teinud.
Pärast protseduuri läbiviimist peaks patsient kogema leevendust sapijuha ummistusest ja tunneb end palju mugavamalt. Patsientidel, kellel on anamneesis sapikivid, soovitatakse sageli edaspidi jälgida hoiatusmärke, kuna need võivad korduda. Kui sapikivid muutuvad krooniliseks probleemiks, võib probleemi lahendamiseks olla vaja uurida muid ravivõimalusi.