Endolümf on kaaliumirikas vedelik, mida leidub inimese sisekõrva membraanilabürindis. Seda nimetatakse mõnikord ka Scarpa vedelikuks Antonio Scarpa, 18. sajandi itaalia anatoomi järgi, kes avastas esmakordselt, et sisekõrv on vedelikuga täidetud. Tavaliselt on see üks kahest peamisest sisekõrvas leiduvast vedelikust, mida nimetatakse ühiselt “kohleaarseteks vedelikeks”. Endolümfi koostis on väga erinev mujal kehas leiduvatest ekstratsellulaarsetest vedelikest, sealhulgas perilümfist, mis on teine kohleaarne vedelik. Sellel on ka kaks ainulaadset rolli: see aitab kuulda, neelates ja suunates helilaineid, ning samuti aitab see tasakaalustada, edendades elektrokeemilist stabiilsust, mis edastatakse peaaegu kohe ajju. Isegi väikesed nihked koostises ja helitugevuses põhjustavad suuri muutusi inimese tasakaalus, koordinatsioonis ja kuulmises.
Sisekõrva mõistmine üldiselt
Kuigi inimese kõrvad on väikesed, on need täis palju keerulisi ja spetsiifilisi piirkondi, mis võivad oluliselt mõjutada inimese elukvaliteeti. “Sisekõrvana” tuntud piirkond on sageli siiski kõige spetsialiseerunud ja tundlikum, mistõttu pole ehk üllatav, et just siin hoitakse olulist endolümfivedelikku.
Transduktsioonina tuntud protsessis muudab sisekõrv kuulmekäiku sisenevad helid elektrilisteks signaalideks, mis kantakse ajju. Sisekõrvas on rida vedelikuga täidetud ruume. Struktuur, mida nimetatakse luulabürindiks, koosneb kesksest vestibüülist, kolmest poolringikujulisest kanalist ja spiraalsest sisekõrvast ning iga alamkonstruktsioon sisaldab vastavat osa nn membraansest labürindist. Just see labürint on vedelikuga täidetud.
Tasakaalu hoidmisel osalevad eeskojas asuv utricle ja saccule ning poolringikujulistes kanalites paiknevad poolringikujulised kanalid ning kuulmises osalevad kõrvakaldas asuv scala media. Vahepeal täidab vesine perilümf, tüüpiline rakuväline vedelik, mis on võrreldav plasma või tserebrospinaalvedelikuga, membraanimembraani ümbritseva luu labürindi ruumi.
Vedeliku funktsioon ja peamine roll
Tervetel inimestel voolab vedelik läbi sisekõrva kambrite peaaegu pidevalt. See liikumine stimuleerib närvirakke, eriti retseptorrakke, vastuseks helilainetele ja see on suur osa sellest, kuidas aju tõlgendab heli nii üldise helitugevuse kui ka selliste asjade puhul nagu toon ja helikõrgus. Vedelik edastab ka olulisi signaale pea ja suurema keha asukoha kohta ruumis, mis on tasakaalu tagamisel oluline. Kui inimene kaldub ja paindub, liigub ka vedelik; muutustest teatatakse ajule, et võimaldada kalibreerimist ja vältida peapööritust, peapööritust ja muid sellega seotud probleeme.
Sekretsioon
Vedelikus sisalduv kaalium eritub stria vascularisest. Kõrge kaaliumisisaldus tähendab, et see element, mitte naatrium, säilitab vedeliku rakkudes elektrilise gradiendi üldisemalt. Muud olulised omadused hõlmavad vedeliku madalat kaltsiumisisaldust ja kõrget positiivset laengut, mida nimetatakse endokohleaarseks potentsiaaliks.
Perilümf ja endolümf ei voola piirkondade vahel, nagu varajased anatoomid arvasid. Pigem säilitavad need kohalikud ioonide transpordiprotsessid. Endolümfaatilisel vedelikul on ainulaadne kõrge kaaliumi- ja madala naatriumisisaldusega koostis ning palju suurem ioonide kogusisaldus kui perilümfil. Erinevalt paljudest teistest kehavedelikest need kaks ei eritu ega imendu uuesti.
Levinud probleemid ja tasakaaluhäired
Meniere’i tõbi on spetsiifiliselt selle vedelikuga seotud häire, mille sümptomiteks on madala sagedusega kuulmislangus, kohin kõrvades, pearinglus ja survetunne kõrvas. Meniere’i tõbe põdevatel patsientidel on vedelikutase palju suurem kui peaks, tekitades endolümfaatilise hüdropsina tuntud seisundi. Selle tulemusena rebeneb mõni vedelikku ümbritseva membraani osa või tekib leke. Endolümfi vabanemine perilümfi on toksiline ja häirib sisekõrva normaalset keemilist koostist, põhjustades kuulmislangust. Samuti võib kiire liikumine või pöörlemine põhjustada vedeliku liikumisel vale vallandajaid, mille tulemuseks on pearinglus ja võimalik liikumishaigus.