Emocore, emotsionaalse hardcore’i lühend, on muusikažanr, mis pärineb Washington DC hardcore punkmuusikast. Žanri juured ulatuvad 1980. aastatesse selliste bändidega nagu Rites of Spring, One Last Wish ja Beefeater, kes ühendasid emotsionaalsed laulusõnad hardcore pungiga. Žanr lagunes 1990. aastate keskel, kui paljud bändid läksid üle leebema, meloodilisema stiili poole, mis oli populaarsem, ja paljud hardcore-bändid läksid laiali. Sellest sai alguse peavoolu emožanr.
Emocore’i lainete jaotused ning selle lõhesid ja alamžanre kirjeldav terminoloogia on ebajärjekindlad ja tugevalt argumenteeritud. Paljud muusikud ja fännid väidavad, et mõistetel “emo” ja “emocore” pole tähendust. Need kriitikud ütlevad, et žanri määramine bändi emotsionaalse sisu alusel on ebatäpne ja meelevaldne. Siiski kasutatakse termineid laialdaselt ja aktsepteeritakse, kui neid ei mõisteta täielikult.
Emocore’i esimene laine on tihedalt seotud Washington DC muusikamaastiku ning muusikute Guy Picciotto ja Ian Mackaye’ga. Guy Picciottole omistatakse esimese emocore’i ehk post hardcore bändi loomine koos Rites of Springiga 1980. aastate keskel. Picciotto ja tema bänd muutsid hardcore punk-žanri revolutsiooni, jättes kõrvale agressiivsed laulusõnad isiklikult väljendusrikkamate ja emotsionaalselt avatumate laulusõnade kasuks. Rites of Spring säilitas siiski hardcore-heli ja lõi kontsertide lõpus sageli pillid puruks.
Picciotto ja tema trummar Brendan Canty ühinesid Ian Mackaye’ga tema bändis Fugazi, mis mõjutas suuresti emocore-heli. Varem juhtis Mackaye 1980. aastate alguse silmapaistvat hardcore punkbändi Minor Threat. Ta kujundas ka sirgjoonelist filosoofiat, mis heidutas juhuslikku seksi ja uimastitarbimist ning toetas igas vanuses saateid. 1987. aastal asutas Mackaye Fugazi, mis eksperimenteeris funk, reggae ja klassikalise roki helidega, tavaliselt emotsionaalse, kirgliku vokaaliga. Nad on tuntud ka selle poolest, et hoiavad tahtlikult kontserdihindu taskukohasena ja heidutavad publiku seas kaklemist või mossimist. Bänd on pausi teinud alates 2002. aastast.
Fugazi mõjul avas 1990. aastate alguses palju uusi bände, mis hakkasid populaarsust koguma, nagu Sunny Day Real Estate ja Jimmy Eat World. Mõned nimetavad seda emocore’i teiseks laineks, teised väidavad, et see oli emocore’i lõpp ja emožanri algus, mis jättis hardcore-heli kõrvale õrnema meloodilise stiili kasuks. Ansambli Weezer albumi “Pinkerton” väljaandmine 1996. aastal viis emo liikumise uude populaarsesse kõrgpunkti.
Mainstream emo sai väidetavalt alguse 2001. aastal, kui Jimmy Eat World andis välja albumi “Bleed American”, mis muutis bändi kõla pop-hõnguliseks. Emo-kategooriasse hakati koondama palju teisi meloodilisemaid ja konksupõhisemaid bände, nagu Dashboard Confessional, Further Seems Forever, Fallout Boy, My Chemical Romance ja Panic At the Disco. Ka agressiivsem screamo žanr tõusis sel perioodil hoogu, kui tõusid sellised bändid nagu Glassjaw. Emot seostatakse stereotüüpselt moesuundadega, milleks on naastrihmad, silmapliiats, küljetukk ja unisex kitsad teksad.