Elektrooniline privaatsus on vastuoluline kontseptsioon, mis tuleneb elektroonilise tehnoloogia üha sagedasemast kasutamisest dokumentide salvestamiseks, suhtlemiseks ja äritegevuseks. Arvutitehnoloogia tõus 20. sajandi lõpus tõi kaasa vajaduse määratleda seaduslikud õigused elektroonilisele privaatsusele, et vältida pettusi, identiteedivargust, autoriõigustega seotud probleeme ja konfidentsiaalse teabe ebaseaduslikku avaldamist. Kuigi paljudes piirkondades kehtivad praegu elektroonilist privaatsust reguleerivad seadused, on elektrooniline privaatsus endiselt vaidluste allikas ning märkimisväärsed küsimused on endiselt juriidilise ja eetilise arutelu all. Lisaks muutuvad tehnoloogia jätkuva arengu tõttu seaduste ulatus ja ulatus märkimisväärselt.
Selle probleemiga seotud põhiargumendid keskenduvad sellele, kas virtuaalsele suhtlusele, kirjetele ja tehingutele peaksid kehtima samad privaatsusseadused kui füüsilistele versioonidele ning kas arvuti omandiõigus annab omanikule juurdepääsuõiguse kõikidele kontodele. Näiteks väidavad mõned, et kui töötaja kasutab ettevõtte arvutit, peaks ettevõttel olema õigus jälgida kõiki e-kirju, isegi kui need on isiklikud ega ole töökohaga seotud. Elektroonilise privaatsusaktivistid väidavad, et ettevõttel pole rohkem õigust privaatmeili lugeda, kui nad peaksid avama töötajale saadetud kirja, mis toimetati ettevõtte aadressile. Arutelu jääb suures osas lahendamata, seaduste või kohtuotsuste alusel on vähe selget pretsedenti.
Tehnoloogiaga seotud privaatsuse toetajad usuvad, et arvutikontole kehtivad privaatsusseadused, nagu ka isiklikele failidele või tavapostile. Paljud privaatsuse toetajad arvavad, et failidele või elektroonilistele andmetele juurdepääsu saamiseks tuleks esitada seaduslik order, nagu ka füüsilise vara puhul. Paljud toetajad väidavad ka, et elektroonilise privaatsuse rikkumist tuleks karmilt karistada, eriti kui see on seotud täiendavate kuritegudega, nagu identiteedivargus.
Üks olulisemaid eraelu puutumatust käsitlevaid õigusakte oli 1986. aasta elektroonilise side privaatsusseadus, mille võttis vastu Ameerika Ühendriikide Kongress. See seadus keelas elektrooniliste edastuste, sealhulgas e-kirjade ebaseadusliku pealtkuulamise. Kuigi see oli varase elektroonilise privaatsusseaduse etalon, on õigusaktides mitmeid erandeid ja spetsifikatsioone, mis on endiselt vastuolulised ja ebaselged. Sarnased kaitseseadused mujal maailmas, näiteks Ühendkuningriigi 2003. aasta privaatsus- ja elektroonilise side määrused, on pälvinud sarnast kriitikat ebamääraste juhiste pärast.
Elektrooniline privaatsus on jätkuv juriidiline ja eetiline arutelu, mis võib muutuda veelgi keerulisemaks, kui tehingute ja dokumentide salvestamine sõltub üha enam tehnoloogiast. Kuna virtuaalses sfääris on eraelu puutumatusega seotud õigusi vähe selgelt määratletud, on õiguste rikkumisele viidatud kohtuasjad keerulised ja sageli pikad. Elektroonikaga seotud privaatsuse rikkumiste parimaks vältimiseks on oluline kasutada kõrge turvalisusega arvutisätteid, vältida isikliku teabe avaldamist või saatmist Interneti kaudu ning hoiduda ettevõtte mis tahes vara kasutamisest isiklikuks otstarbeks. Kuni elektrooniliste andmekandjate kasutajate õigusi käsitlevad seadused pole paremini määratletud, võib ennetamine olla hea viis probleemide vältimiseks.