Inglise keele grammatikas koosneb eessõna tegusõna verbist ja eessõnast. Näiteks fraasis “ootan” on sõna “ootel” tegusõna ja sõna “eest” on eessõna. Koos propositsiooniliste tegusõnadega on ka teist tüüpi mitmesõnalisi verbe, mida tuntakse ka fraasverbidena. Eessõnalisi tegusõnu peetakse ka idiomaatilisteks väljenditeks, mis tähendab, et verbid moodustavad sõnadel on eraldi erinev sõnasõnaline tähendus kui kombineerituna. Lõpuks, selleks, et mitmesõnalisi tegusõnu saaks tõesti pidada eessõnalisteks tegusõnadeks, peab eessõnale järgnema nimisõna või asesõna.
Mitmesõnalisi tegusõnu on mitut tüüpi ja nende vahel võib olla raske vahet teha. Üks viis ära tunda, et mitmesõnaline verb on eessõnaline verb, on teatud tegurite arvessevõtmine. Erinevalt mõnest mitmesõnalisest tegusõnast on eessõnalised verbid transitiivsed, mis tähendab, et neil on otsesed objektid. Lauses “Ta kõndis mööda tänavat” on tänav otsene objekt ja kõndis alla on eessõna tegusõna. Otsene objekt lauses “Ma läksin sõitma” on sõit, samas kui eessõnaline tegusõna on läinud.
Kuigi mõningaid fraasverbe võib leida lause lõpust, ei saa see nii olla eessõnaliste tegusõnade puhul, kuna eessõnale peab järgnema nimi- või asesõna. Lauses “Ta ei tahtnud alla hüpata” on hüpata alla fraasverb, kuid see ei ole eessõnaline verb. Lause “Ta ei tahtnud puu otsast hüpata” sisaldab aga eessõna verbi. Hüppa on tegusõna, from on eessõna ja “puu” on eessõnale järgnev nimisõna.
Mõned transitiivsed fraasverbid on eraldatavad, kuid eessõna on lahutamatu, mis tähendab, et lausel pole mõtet, kui tegusõna ja eessõna on eraldatud teiste sõnadega. Lauses “Ta istus toolil” on sõna “istub” tegusõnaks ja sõna “sees” on eessõna. Kui eessõna tegusõna eraldataks ja lause kirjutataks järgmiselt: “Ta istus toolil”, poleks lausel enam mõtet ega see grammatiliselt õige.