Mõnikord viidatakse eeldatavale hinnatase, eeldatav hinnatase on määr või hind, milleni kaupade ja teenuste puhul võib teatud majanduslikke asjaolusid arvestades mõistlikult oodata. Tavaliselt prognoosivad majandusteadlased või isegi ettevõtete omanikud seda tüüpi näitajaid, et kujundada ettekujutus sellest, mis juhtub konkreetsel turul, kui teatud sündmused peaksid aset leidma. Kuigi on võimalik, et eeldatav hinnatase ja tegelik saavutatud tase ühtivad, on enamasti mingi erinevus eeldatava ja lõpuks valitseva koondhinna vahel.
Eeldatav hinnatase püüab võtta arvesse majandusmuutujaid, millel on tõenäoliselt teatud mõju tarbijate nõudlusele erinevate toodete järele. See hõlmab tunnistamist, et need muutujad avaldavad teatavat mõju hindadele, mida tootjad ja tarnijad saavad nende kaupade ja teenuste eest küsida, ning ka tootmistaset, mida tootjad saavad hoida ja vältida tohutuid valmistoodete laoseisu. See hõlmab selliste tegurite arvessevõtmist nagu inflatsiooni- või majanduslanguse periood, tööpuuduse järsk tõus, tootmiseks vajaliku tooraine nappus ja isegi muutused tarbijate maitses, mis on tingitud esilekerkivast või uuest tehnoloogiast.
Eeldatava hinnataseme tuvastamine algab tavaliselt hinnataseme indeksi kasutamisest, mis on tunnistatud standardiks riigis, kus hinnataseme hindamine toimub. Sealt edasi on vaja ka täpselt määratleda hindamisse kaasatavad kaubad või teenused. Kasutades jooksvate hindade reaalajas andmeid, on võimalik luua arv, mis võib olla protsessi lähtepunktiks. Sealt edasi võimaldab turu erinevate potentsiaalsete liikumiste rakendamine teatud toimuvate sündmuste põhjal lihtsamini saada aimu, kuhu hinnaindeks liigub ja mida see võiks tähendada vaadeldavate toodete eeldatavale hinnatasele.
Nagu nimigi ütleb, on eeldatav hinnatase prognoos, mis põhineb asjakohaste majandusnäitajate õigel hindamisel, et ennustada, mis nende kaupade ja teenustega tulevikus juhtub. Kuna tundmatud tegurid võivad aja jooksul ilmneda, on uute andmete kättesaadavaks tegemisel selle taseme kohandamine ülioluline. See kehtib eriti valitsuses asuvate majandusteadlaste kohta, kes võivad soovida kasutada valitsuse ressursse, et aidata minimeerida riigi finantskriisi, ja isegi ettevõtete omanikele, kes soovivad vältida ületootmist või muid tegureid, mis võivad ettevõtteid finantsraskustesse viia.