EEG, mida nimetatakse ka elektroentsefalograafiaks või elektroentsefalogrammiks, on test, mis tuvastab aju elektrilise aktiivsuse või ajulaineid. Arstid kasutavad testi sageli peavigastuste hindamiseks või neuroloogiliste häirete diagnoosimiseks. Sõltuvalt EEG põhjusest võib patsient uuringu ajal olla ärkvel või magada. Patsiendid peavad pühendama ühest kuni nelja tunnini testi tegemiseks arsti kabinetis või haiglas.
EEG-testiga jälgitakse ja registreeritakse ajulainete aktiivsust elektroodide abil, mis koosnevad väikestest metallketastest, mis kinnituvad spetsiaalse liimiga patsiendi peanahale. Elektroodid ühendatakse juhtmetega, mis on kinnitatud salvestusseadme ja võimendi külge. Võimendi ühendub arvutimonitoriga, et neuroloog saaks analüüsi tulemusi tõlgendada. Elektroodid aitavad tuvastada mis tahes elektrilist aktiivsust, mis tekib patsiendi ajurakkudest.
Aju elektrilise aktiivsuse mustrid liigitatakse EEG ajal sageli nelja erinevat tüüpi lainerütmideks – alfa, beeta, delta ja teeta. Neid kasutavad neuroloogid, et uurida, kuidas aju funktsioneerib või reageerib, kui inimene magab või ärkvel on kuni 30 minuti jooksul. Patsiendi aktiivsust testitakse igas etapis, alates sedatsioonist kuni reaktsioonideni valgusele või muudele stiimulitele ja äkiliste energiapursketeni.
Iga lainetüüp registreeritakse erineva kiirusega ja see näitab patsiendi ajumustrite suhtes midagi erinevat. Alfalained, mis salvestavad kuni 12 tsüklit sekundis, näitavad, millal patsient on ärkvel, kuid suletud silmadega. Kuni 30 tsüklit sekundis salvestatud beetalained registreerivad aju reaktsiooni rahustavatele ravimitele. Arstid uurivad deltalaineid tavaliselt lastel või patsiendi sügava une ajal, kuna need on lühimad aktiivsuse puhangud vahemikus 0.5–3.5 tsüklit sekundis. Teetalaineid uuritakse kõige sagedamini lastel ja noortel täiskasvanutel ning neid registreeritakse kuni 7 tsüklit sekundis.
Neuroloogid teevad sageli lastele ja täiskasvanutele elektrilise aktiivsuse teste, et diagnoosida peatraumat, ajuhaigusi või unehäireid. Õnnetuse tagajärjel ajukahjustusega patsientidele võidakse teha EEG, et arstid saaksid hinnata muutusi ajus. Eksamit võib kasutada ka ajukasvaja või ajuhaiguse, näiteks entsefaliidi, tuvastamiseks. Testi elektriline aktiivsus tuvastab kõige sagedamini epilepsia või muude krambihoogude esinemise patsientidel. Alzheimeri tõbe või narkolepsiat võib diagnoosida ka EEG abil.
Ettevalmistus elektroentsefalograafia testiks varieerub tavaliselt sõltuvalt patsiendi seisundist. Juukseid tuleks pesta ainult šampooniga õhtul enne uuringut, kuna peanahale asetatakse elektroodid. Patsient peaks vältima palsamite või muude juuksetoodete kasutamist, kuna need võivad testi tulemusi segada. Arst võib nõuda, et patsient lõpetaks ravimite võtmise või väldiks mitu tundi kofeiini sisaldavaid toite ja jooke. Enne analüüsi on paastumine keelatud, kuna madal veresuhkur võib tulemusi moonutada.
Võib anda juhiseid iga patsiendi jaoks spetsiifiliste unegraafikute kohta. Näiteks võib patsiendile anda korralduse vähendada und eelmisel õhtul, kui ta peab EEG ajal magama. Arsti kabinetis või haiglatoas võib patsient lamada voodis või lamada toolil, mille peas on kuni 25 elektroodi. Nõuetekohased protseduurid nõuavad, et patsient jääks paigale ja lõdvestuma, silmad suletud, kuigi ta võib olla ärkvel. EEG tulemused võivad olla saadaval mitu tundi pärast testi.