Edasimüügihinna säilitamine on termin, mida kasutatakse kirjeldamaks strateegiat, mille puhul toodete tootja saavutab oma edasimüüjatega kokkuleppe, et neid tooteid pakutakse müügiks ainult kindlate hindadega, üle kindlaksmääratud hinna alammäära või alla konkreetse hinnalagi. . See protsess loob olukorra, kus tootjal on teatud kontroll toodete turuhinna üle ning ta suudab tagada tehingust mõistliku kasumi teenimise. Edasimüüjatele meeldib sageli edasimüügihinna säilitamise idee, kuna strateegia aitab vältida toodete erinevate müüjate vahelist konkurentsi ainult hinna alusel, vähendades kokkuvõttes kõigi asjaosaliste kasumit. Seda hinna säilitamise kontseptsiooni saab rakendada peaaegu igas olukorras, kus kaupu ja teenuseid müüakse turustajate või edasimüüjate kaudu.
Edasimüügihinna säilitamise kasutamise osas on kaks koolkonda. Ühe kontseptsiooni kohaselt loob seda tüüpi kokkulepe tootja ja tema turustajate vahel olukorra, kus kõik osapooled teenivad korralikku kasumit, tekitamata seejuures ühelegi turustajale liigseid raskusi. Sellest vaatenurgast vaadatuna takistavad lepingu tingimused ühelgi turustajal teiste turustajate allalöömist, kehtestades madalaima hinna, et saavutada suurem osa müügimahust.
Edasimüügihinna säilitamise strateegia teine vaatenurk seisneb selles, et selline lähenemine seab vabakaubandusele piirangud. Siin on idee selles, et turustajal peaks olema vabadus kasutada mis tahes vajalikke vahendeid toodete teisaldamiseks, sealhulgas madalate hindade kasutamine tarbijate meelitamiseks. Kui turustajate pakutavat hinnakujundust ei piirata, lülitub võimalus teenida kasumit, mitte ühiku kohta teenitud kasumit. Kõik turustajad, kes ei suuda konkureerida, on sunnitud tegevuse lõpetama ja tootja pakub turule jäävatele edasimüüjatele lihtsalt müügiks täiendavaid ühikuid.
Vaidlused edasimüügihindade säilitamise mõjude üle on viinud perioodideni, mil seda tegevust peeti ebaseaduslikuks või vähemalt mingil viisil piiratuks. Selle tulemusena on aja jooksul lähenemises välja kujunenud erinevusi. Valdkondades, kus strateegia on seaduslik, võib see toimuda nn edasimüügihinna säilitamise vormis, kus turustaja müüb tooteid eelnevalt kindlaksmääratud hinnaga. Teist lähenemisviisi tuntakse hinna alammäärana või minimaalse edasimüügihinna säilitamisena, mille puhul turustaja nõustub müüma tooteid üle põhi- või minimaalse ühikuhinna. Kolmas alternatiiv on tuntud kui maksimaalse edasimüügihinna säilitamine, mille puhul turustaja ei müü tooteid rohkem kui maksimaalse ühikuhinnaga.
Piirkondades, kus valitsuse määrused lubavad edasimüügihinna säilitamist, annavad tingimused üldjuhul tootjale õiguse võtta meetmeid, kui turustaja lepingut rikub. Kui turustaja üritab nn hallil turul tooteid varjatult müüa mis tahes hinnaga, mis ei ole kokkuleppega lubatud, võib tootja turustajalepingu koheselt ilma ette teatamata lõpetada. Lisaks võib tootjal olla õigus nõuda turustajalt kahju hüvitamist, kui on võimalik tõendada, et tegevus vähendas kasumit või kahjustas muul viisil tootja ärihuve.
SmartAsset.