Mis on EBCDIC?

EBCDIC, Extended Binary Coded Decimal Interchange Code, töötati välja 1963. aastal IBM poolt vanema BCD (binary Coded Decimal) standardi laiendusena. BCD kodeerib standardse loendussüsteemi 10 numbrit, kasutades 4 kahendloendurit või bitti, kus üksikbitt võib olla kas 1 või 0.

BCD numbriliste märkide jaoks

Arv
EBCDIC

0 0000

1 0001

2 0010

3 0011

4 0100

5 0101

6 0110

7 0111

8 1000

9 1001

Luues BCD standardiks, võimaldas IBM kasutajatel perfokaartide abil jagatud andmeid arvutite vahel teisaldada. BCD juured peitusid tegelikult IBMi algsete arvuti perfokaartide ridade ja veergude paigutuses. EBCDIC-ga laiendas IBM lähenemist 8-bitisele, võimaldades kodeerida mitte ainult numbreid, vaid ka suur- ja väiketähti, vormindamiskoode, nagu päised ja kelgu tagastus, ning põhilisi sidejuhtelemente, nagu Request, Acknowledge ja Bell. See võimaldas IBMi suurarvutite kasutajatel jagada mitte ainult andmeid, vaid ka tegelikku programmeerimiskoodi.

EBCDIC laius on kaheksa bitti ehk üks bait. Iga bait koosneb kahest nelja bitti laiusest näksist. Esimesed neli bitti määratlevad märkide klassi, samas kui teine ​​​​nibble määratleb selle klassi spetsiifilise märgi. Näiteks kui määrate esimeseks näksiks kõik-ühed, 1111, määratleb tähemärgi numbrina ja teine ​​​​näpp määrab, milline number on kodeeritud.

Viimastel aastatel on EBCDIC-i laiendatud 16- ja 32-bitistele variantidele, et võimaldada suurte mitteladinakeelsete märgikomplektide esitamist. Iga EBCDIC varianti tuntakse koodilehena, mida identifitseerib selle kodeeritud märgistiku identifikaator ehk CCSID. EBCDIC koodilehed on loodud paljude suuremate kirjutamisskriptide jaoks, sealhulgas selliste keerukate skriptide jaoks nagu hiina, korea ja jaapani keel.
Kõik IBMi suurarvutid, isegi kõige uuemad mudelid, toetavad jätkuvalt EBCDIC-d, et pärandrakendusi saaks käitada ilma muudatusteta.