Ebanormaalne kõnnak on inimese kõndimise või jooksmise ebanormaalsus. See on närvisüsteemi, lihaseid või luid mõjutavate haiguste ja häirete tavaline sümptom. See võib olla ka jalgade, säärte või puusade vigastuste või kaasasündinud deformatsioonide tagajärg. Raskematel juhtudel võib ebatavaline kõnnak oluliselt kahjustada inimese liikumisvõimet või seada ta suuremasse kukkumisohtu.
Kõnnakud varieeruvad sõltuvalt sellistest teguritest nagu inimese sammude kiirus ja rütm; kuidas inimese jalad ja käpad painduvad liikumisel; ja kuidas tema jalad iga sammuga vastu maad löövad, mida nimetatakse jalalöögiks. Kõnnak hõlmab ka seda, kuidas ülakeha osad, nagu käed, õlad ja rind, liiguvad inimese kõndimisel sünkroonis jalgadega. Tavaline kõnnak ei ole kõigi inimeste jaoks sama ja see sõltub sellistest teguritest nagu pikkus, vanus ja sugu. Ebanormaalne kõnnak võib sõltuvalt nende põhjustest esineda mitmel erineval kujul.
Valust põhjustatud kõnnakuhäired põhjustavad sageli valulikku kõnnakut. Antalgilise kõnni korral veedab inimene tavapärasest vähem aega nn asendifaasis, sammudevahelises punktis, mil mõlemad jalad on maas. See võimaldab inimesel vähendada kahjustatud jalale avaldatavat survet, hoides seda nii palju kui võimalik maapinnast eemal.
Antalgiline kõnnak põhjustab sageli lonkamist, asümmeetrilist kõnnakut, mille puhul valu, nõrkus või deformatsioon ühes jalas sunnib inimest kõndides rohkem kasutama teist jalga. Selle tulemuseks on ühe jala sammud pikemad kui teise jalaga, mistõttu ta teeb ühe jalaga pikemaid samme kui teise jalaga ja liigub tõmblevalt, peatudes. Selle põhjuseks võivad olla jala või puusade füüsilised vigastused, infektsioonid või osteoartriit. Lonkav kõnnak võib tekkida ka ilma valuta, mis on tingitud skeleti deformatsioonist, nagu puusaliigese düsplaasia või asümmeetrilised jalad.
Ebanormaalne kõnnak on sageli närvisüsteemi probleemide tagajärg. Parkinsoni tõve, neurotransmitteri dopamiini ebapiisavast kogusest põhjustatud häire, üks levinumaid sümptomeid on aeglane jalutuskäik, mida sageli nimetatakse Parkinsoni tõveks. Seda tuntakse ka kui festineerivat kõnnakut.
Teine haigusseisund, mida nimetatakse spastiliseks tserebraalparalüüsiks, põhjustab sageli käärkõnni, mille puhul inimese põlved või reied löövad või ristuvad kõndides üksteisest üle. See on tingitud ebatavaliselt suurest pingest ehk hüpertooniast jala- ja puusaliigese lihastes, mis vastutavad jäsemete liigutamise eest sagitaaltasandile ehk keha vertikaalsele keskjoonele lähemale. Käärikõnnakuga inimene peab lihaste pinge ja paindumatuse tõttu sageli oma varvastel kõndima. Peale tserebraalparalüüsi võib käärikõnnaku põhjustada ka seljaajunärvide vigastus; muud motoorset kontrolli mõjutavad närvihäired, nagu hulgiskleroos ja süringomüelia; või insult. See võib olla ka ägeda maksapuudulikkuse tagajärjel tekkinud närvisüsteemi kahjustuse tagajärg.
Mitut tüüpi ebanormaalset kõnnakut võib põhjustada ataksia või lihaste koordinatsiooni kaotus, mis on tingitud motoorse kontrolliga seotud ajuosade, kõige sagedamini väikeaju kahjustusest. Selle põhjuseks võivad muu hulgas olla sellised haigused nagu hulgiskleroos ja tserebraalparalüüs, insuldi või pealöögi kahjustused või ainete kuritarvitamine. Haigetel võib tekkida nn ataksia kõnnak, kõndides ebakindlalt, jalad on tasakaalu säilitamiseks üksteisest kaugel. Ataksia tüüp, mida nimetatakse Brunsi ataksiaks, põhjustab magnetilist kõnnakut, mida nimetatakse seetõttu, et kannatajatel on raske kõndides jalgu üles tõsta, justkui seisaks nad vastu magneti tõmbejõule.