Dymaxioni auto oli varajane ideeauto, mille lõi tuntud leiutaja ja arhitekt Buckminster Fuller. Vaatamata Fulleri ja tema käsitööliste meeskonna parimatele pingutustele tehti neid kunagi vaid kolm. Auto oli revolutsiooniline peaaegu kõiges, mida ta tegi: see sõitis kolmel rattal, selle bensiini läbisõit ja kiirus oli eakaaslastega võrreldes tunduvalt parem ning see oli tohutult 20 jalga (6 m) pikk.
Buckminster Fuller, visionäärist disainer, leiutas auto osana oma Dymaxioni tootesarjast. Nende ideekavandite eesmärk oli luua masstoodetud tooteid, mis oleksid taskukohased, energiatõhusad ja väga mugavad. Jaanuaris 1933 võimaldas sõbra investeering Fulleril alustada auto Dymaxioni prototüübi tootmist, valides masina ehitamiseks turul äsja saadaolevatest alumiiniumisulamitest.
Fuller palkas Dymaxioni auto tootmiseks eklektilise käsitööliste ja disainerite kollektsiooni, pannes need kuulsa jahi- ja vesilennukidisaineri Starling Burgessi juhtimise alla. Autos kasutati mitmeid juba saadaolevaid autoosi, sealhulgas Fordi mootor, mille Fuller hankis kaasvisionäärilt Henry Fordilt, ja Fordi valmistatud tagatelg, mille Fuller esitelje valmistamiseks tagurpidi pööras. Pärast auto põhikere ehitamist ja katsetamist palgati töö lõpetamiseks veel 27 käsitöölist üle maailma.
Geeniuse leiutatud ja suurepäraste ekspertide meeskonna poolt ehitatud Dymaxioni auto näis 1933. aasta Chicago maailmanäitusel esitledes olevat edukas. 27. oktoobril 1933 sattus auto surmaga lõppenud õnnetusse, kui paiskus ümber ja hukkus juht ning sai vigastada kaks kaasreisijat. Mõned arvavad, et õnnetus oli põhjuseks, miks autot ei lastud kunagi täistootmisse, hoolimata Fulleri katsetest disaini viimistleda ja autot turvalisemaks muuta.
Kuigi ta ehitaks veel kaks prototüüpi, sai Fulleril raha otsa ja ta ei saanud autot tootmisse panna, hoolimata Amelia Earharti ja mitmete teiste kuulsuste tellimustest. Paljud süüdistavad autotööstust Dymaxioni auto ebaõnnestumises, viidates sellele, et investoreid survestati projektist loobuma, kuna auto oli nii revolutsiooniline, et hävitaks väljakujunenud autotootjad. 1934. aastaks oli Fuller sunnitud oma meeskonna vallandama, andes neile teise prototüübi oma palgavõla tasumiseks.
Dymaxioni auto ei jõudnud kunagi tootmisliinile, kuid on olnud disaini inspiratsiooniks alates selle esmaesitlusest. Auto aerodünaamika ja kütusesäästlikkus olid esmaklassilised ning kaasaegsed disainerid on uurinud, mis on jäänud Fulleri algsetest plaanidest, püüdes leida praktilisi rakendusi. Üks selgelt mõjutatud disain on see, et 2008. aasta Aptera Typ-1 hübriid, futuristlik kolmerattaline, peaks jõudma piiratud turule 2008. aasta lõpuks ning peagi on tulemas suurem tootmine. Väidetavalt läbib Aptera 130 miili galloni kohta (209 kpg) ja see on sarnaselt Dymaxioni autole selgelt inspireeritud lennuki aerodünaamikast. Võib vaid ette kujutada, et Fuller oleks Apterast vaimustuses, mis võib lõpuks enam kui 70 aasta pärast tema autokontseptsioonid ellu äratada.